Väikesed tagasilangused on vahel vajalikud

Vahepeal on nii kiireks läinud, et pole kirjutama jõudnudki. Selle aja jooksul sain lõpuks kõik oma asjad Tartust Mõnistesse tuua. Hommikuse bussiga Tartusse, asjad kokku, ja pärast lõunat isaga tagasi. Isal on ajutiselt buss sõitmiseks - mõned sugulased tulid Kanadast Eestisse külla ja isa mängib neile bussijuhti, ikkagi 7 inimest vaja transportida. Ja Kati suutsin Mõnistesse meelitada, seega ei võta asjade bussi peale tassimine ka kuigi palju aega. Kõigest viis korda käime edasi-tagasi. Tore, et vahel keegi appi tuleb. Mõnistes tassisin kogu selle kraami üksi tuppa. Kordade lugemine läks segi, aga rohkem kui kümme tuli kindlasti kokku. Tund aega pakkisin neid asju, nüüdseks olen umbes kolm tundi neid lahti pakkinud - enamus ootab endiselt kottides-kastidest välja pääsemist. See-eest on mul nüüd toas kaks väikest kappi lisaks ja saab asjad ilusti ära panna.

Ema, isa ja vanaemaga käisin ühe emapoolse sugulase 100-nda sünnipäeva peol - suguvõsa kokkutulekul. Triinu ja tema ema olid veidi tõbised, seega nemad suundusid eelmisel päeval Tallinna tagasi. Enamuse ajast sadas paduvihma, aga ega üritus sellepärast vähem tore ei olnud. Lõpuks hakkas küll see seltskonnas viibimine väsitama, kui tort lahti lõigati võtsime ka tükikese ja hakkasime lõpuks koju tulema. Teepeal kogesime üht fantastilisemat vaatepilt, mida meie looduses näha saab. Et mitte Võrust läbi sõita ja ringi teha, tulime Rõuge kaudu, sõites väiksemaid kruusateid pidi. Ja keset kruusateed sookurg. Ja mitte lihtsalt sookurg - see kurg tantsis meile. Arvata on, et oma kodu kaitseks, aga siiski - vaatepilt oli võimas.

Hobuste trennid koosnevad enamasti voolikust kastmise kannatamise õpetamises. Kui väljas on rohkem kui 25 kraadi sooja, tuult pole ollagi ja pilvi on vähem kui tuult, saavad hobused sundleotuse osaliseks. See mitte ainult ei jahuta, vaid ajab nad ka püherdama, misjärel on nad kaetud märja tolmuga, mis hoiab ka parmud eemale. Ja parmud meile ei meeldi. Viisu on parmude eriline lemmik, nende lemmikkohaks on vagu tema laudja peal, kus istudes ajavad nad vana mära takka üles lööma ja mööda koplit ringi tormama. Üks mõnus vee ja tolmu vann, mis parmurünnaku lõpetab, on hädavajalik. Aisana pääseb leotamisest Käsper - esiteks ei ole ta harjunud kastmisega ja teiseks veedab ta suure osa päevast puude all, pääsedes sellega suuremast palavusest.

Ainus, kes seni leotamisest lugu on pidanud, on Viisu. Isegi joogivee jõudmine tünni pole tema arvates olulisem kui tema kastmine. Ta lihtsalt tuleb ja vaatab oma tarkade silmadega otsa, küsides "Miks sa seda vett mulle selga ei vala?". Ja vooliku all võib ta seista lõputult, kuni ühel hetkel leiab, on nüüd on küllalt märg, ja läheb teeb end mõnuga tolmuseks. Mingi hetk leidis ka Kevade, et märjaks saada polegi nii jube. Pärast seda võitlevad nad Viisuga parema koha eest vooliku all. Verde ja Kevin, eriti just täkk pirtsutavad märjaks saamise koha pealt. Nii kui üks piiski kuhugi langeb, otsitakse tolmune koht ja pikali. Neid peab kastmise ajal nööri otsas hoidma, mis pole üldsegi lihtne. Tantsisklev hobune ühes käes ja voolik teises, ning tuleb veel jälgida, et ise märjaks ei saa. Seega kui vähegi võimalik, suunatakse veevoog nendele, et ei peaks pirtsutajaid nööri otsa võtma. Kuni ühel hetkel Verde avastas, et Viisul ja Kevadel on liiga mõnus, tuleb ka nende sekka asuda. Nüüd kakleb kolm mära eelisõiguse eest olla vooliku all esimene. Kindral saab ka selle tralli käigus märjaks, kuna hoiab Viisu külje alla, mis teeb väikese täku äärmiselt õnnetuks. Talle lihtsalt ei meeldi märg olla ja ei meeldi ka, et ema märg on. Ruunadega on hoopis teised lood. Halvaa endise grupi- ja Stefan kunagise võistlushobusena peaksid ju kastmisega harjunud olema. Kus sa sellega, nii kui voolikut näevad, kappavad minema. Nende jahutamiseks tuleb Halvaa nööri otsa saada. Kui teda siis veidi veenda, seisab ta kenasti paigal. Viimasel ajal on ka Stefan hakanud julgema veevoolu all seista. Lastes talle vett kõigepealt rinnakule, kus see sügelevaid putukahammustusi leevendab, on ta isegi nõus natuke aega paigal seisma ja märjaks saama. Veel väike samm edasi usalduse võitmise suunas.

Loomulikult tuli ära käia ka tantsu- ja laulupeol. Sellisest suurest üritusest ei saa ju kõrvale jääda. Selleks, et kenasti reedesele etendusele jõuda, läbisin neljapäeval ühe jutiga terve Eestimaa - bussidega. Viis tundi bussisõitu, mis sisaldas ka kahte 15 minutilist pausi, üks Võrus ja teine Tartus. Õnneks oli Tallinna bussile pilet internetis valmis ostetud ning ei pidanud veel sööstma mõnda pangaautomaati otsima, kuna Mõnistesse minnes ununes täielikult kontrollida sularaha kogust. Napilt tulin omadega välja ja kella kümneks õhtul jõudsin õnnelikult Tallinna. Tehke järgi!

Enamus esmaspäevast läks trollibusii mängimise peale. Nimelt viisime isaga kõigepealt Kanada sugulased Pärnusse. Ja kui bussil on kaks Sarve peal, siis on buss trollibuss. Korraks põikasime tee peal ka Varbola linnusesse sisse. Kuskil keskpäevaks jõudsime Pärnusse, 5-6 ajal lõpuks Mõnistesse. Kuna teisipäeva õhtuks pidid sugulased ka sinna jõudma, siis terve teisipäeva veetsin koristades. Enamasti küll aknaid pestes. Aga toad sain korda ja madratsid-linad-padjad külalistele valmis. Sugulased ise jõudsid alles tunnike pärast südaööd, lähenesid nad meile Lätist ning Eestisse sisse sõites tuli autol summuti alt - vihje sellele, et jõuti maale. Natuke enne pimeduse saabumist ootas aga meid Katiga hoopis teistsugune sündmus. Nimelt kihtuasid ponid oma koplis paaniliselt ringi. Ka Viisu, kes naljalt galoppi ei jookse. Minu esimene mõte oli loomulikult, et äkki on Käsper aiast läbi läinud ja kari teeb talle järjekordse kambaka. Aga Käsperit ei olnud näha. Seega kontrollisime Katiga kiirest koplid üle. Hobused olid närvis, aga midagi tavatud ei hakanud silma. Kui välja arvata suur punane täiskuu - suure tõenäosusega oli see ka ponide närvilisuse põhjus. Ka Tihane oli veidi rohkem ärritunud kui tavaliselt.

Hommikul ootas Kevinit ees lasteponi mängimine. Pidime Kanada sugulasi sõidutama. Kuna ta pole jälle pikalt trenni teinud, siis ronisin ise alguses selga. Kõik tundus tore olevat, kuni Kevin üks hetk leidis, et mind võiks alla visata. Täpsemalt - lõi paar korda tagant üles. Ma kardan endiselt veidi selle hobuse seljas olla, ja tema kasutab mu hirmu ära. Õnneks ma alla ei kukkunud ja ülejäänud trenni käitus Kevin kenasti. Sugulaste sõidutamisega sai, nagu tavaliselt, ülihästi hakkama.
Tagasilangus nr. 1. Ponil ei ole pidureid. Tuleb talle veidi rohkem ohjamist teha. Ja latitrenni samuti, kuna Kevin kipub tagajalgu - ja üldse jalgu - lohistama.

Järgmiste trennideni jõudsime alles õhtul, kui külalised olid läinud. Katiga astusime julge sammu ja üritasime Halvaad vankri ette saada. Õnnestus. Tegime mõned tiirud õuel ning viimasel hetkel sõitsime ühe rattaga august läbi. Tulemuseks ehmunud hobune, kes traavis minema tahtis kapata. Pärast lühiajalist veenmist rahunes lõpuks maha.
Tagasilangus nr. 2. Stefan kihutas kogu rakendamise ajal paaniliselt mööda koplit ringi. Tuleb veel teda Halvaa ära viimisega harjutada.
Tagasilangus nr. 3. Minu rakendamisoskus on alla igasugust arvestust. Harjutada! Harjutada! Harjutada! Ja paksu Halvaaga tuleb veel rohkem trenni teha. Ei ole normaalne, et temasugune segavereline hobune käib trennis tiinuse järgselt paksu raskeveo mära sadulavööga. Trenni!

Tagasilangus nr. 4. Käsper on vahepeal unarusse jäänud.

Päeva viimaseks ülesandeks oli märade trenn. Idee oli neile ohjamist teha. Verde pole selle kunstiga üldse kokku puutunud. Mõte oli hea. Võtsime Katiga Viisu kinni, et teda aedikusse viia. Viisu sabas tuli aga aedikusse liiga palju hobuseid. Kevin vaid jäi välja. Pärast väikest maadlemist saime lõpuks ka Viisu trennivalmis. Ohjamine on asi, mida Viisu vist ideaalselt oskab. Ainult ütle, kuhu suunas vaja minna, ja läheb. Ühe korra vaid saime teineteisest valesti aru, ning Viisu asus traavima. Minu viga, seega lasin tall vaikselt traavi joosta ja palusin uuesti sammule. Hoolimata oma vanusest, on Viisu uskumatult õpihimuline, motivatsiooniks vaid inimesele meelejärele olemine. Verdega samas on asi teine. Verde hakkas lõpuks päitsete pähepanemist nautima, puges lausa ise päitsetesse. Aga nüüd - jookseb eest ära. Õigemini, sammub. Ja hobuste tagumine ots mulle millegi pärast ei meeldi. Seega pole eest ära sammuvat hobust just tore taga ajada. Kuna mul teda millegi muuga motiveerida kui ainult oma olemasoluga ei olnud, ja Verde motiveerimiseks on vaja midagi muud kui ainult mind, siis andsin alla. Lasin tal niisama aedikus joosta. Sellega Verde ületas ennast. Vastuvaidlematult täideti iga korraldus. Minu ülesandeks oli vaid hoolitseda, et ta mõlemas suunas liiguks ja seega suunda näidata. Üleminekut sammu, traavi ja galopi vahel tulid lausa lennates. Ning ka peatumised. Vähemalt mälu on loomal olemas.
Tagasilangus nr. 4. Verde vajab natuke rohkem trenni.

Siit võib järeldada, et tuleks end natuke rohkem motiveerida trenne tegema. Seni, kuni mul seltsi on, pole see nii keeruline. Aga üksi muutub vahel igavaks. Eks ma püüan ka veidi tublim olla.

Vihmahaldjas Verde

Hommik algab kopliaia remondiga. Tundub, et ma pole piisavalt kaua aedu ehitanud, tuleb neid lõhkuma hakata. Käsper oli millalgi oma vaheaia alumise lindi katki püherdanud ja vaheaeda kolinud. Ühest valgest postist saime jälle lahti. Nagu oleks neid piisavalt, et lõhkuda. Üks on varuks, kõik teised postid on aedades. Ja ruunade koplit peab laiendama, kuna heina välja jäävatest nurkadest on raske Meelisel masinaga niita ja vikatiga niitmiseks on need alad liiga suured. Peab postidele isolaatoreid külge kruvima ja pärast ruunade ja Käsperi kokku laskmist veel kopliaedu eemaldama. Koplid lähevad suuremaks, ükspäev on võibolla asjad nii kaugel, et ongi kaks-kolm suurt koplit, kuhu siis vajadusel vaheaedu tõmmatakse. Aga Käsperi aia taastamine läks lihtsalt. Ainult tuli lahendada kaks probleemi - posti saamine kuivanud maasse ja Käsperi saamine teisele poole aeda. Mõlemad probleemid lahendas Kevini söödaämber. Nimelt see oli esimene, mis ponide koplis pihku jäi, et sinna vett võtta. Vesi läks posti koha peale pinnase niisutamiseks. Ja ülejäänu järel tuli ka Käsper lõpuks oma koplisse tagasi. Ju ta ei olnud pikalt juua saanud, sest üle maas oleva lindi need loomad hea meelega ei roni.

Pärast lõunat lõpuks ometi töö, mida nii pinevalt olen oodanud. Koplite koristamine. Kuna vana sõnnikuhunnik sai kilega kaetud, et kompostihunnik lõpuks tööle hakkaks (kusjuures heinavaba osa oli aastaga juba praktiliselt mullasarnaseks muutunud) tuleb uusi sõnnikuhunnikuid rajama hakata. Koplitesse sellise paigutusega, et nendeni oleks mugav käruga saada, aga samas silma ei riivaks. Saadavat sõnnikut-mulda meil kulub. Mitte ainult aiamaale, vaid ka Tallinna lähedal asuva kodu roosipõõsastele. Kes tahab, võtke ühendust, jagame lahkelt. Esimese uue hunniku paigaks saab ruunade kopli võsa tagune serv. Seal on lademes talvist söömata heina. Esimese tunni - sest uue tööga, nagu heina niitmisega näha oli, kohe üle pingutada ei tasu - tarisin hunniku alustuseks kuivanud heina sealt samast kõrvalt. Edaspidi hakkab seal töö suurema vankriga, sest vedada tuleb kaugemalt. Ja imestage nüüd, mulle selline töö meeldib.

Plaanitud tund oli täpselt paras. Kella kolmeks oli ilm juba nii palav, et füüsilist tööd teha ei anna. Palavus tähendab hobuste leotust. Siiani on leotamisega nõustunud vaid Viisu, kes lausa ise tuleb vooliku alla, et kasta nüüd. Ja kui ma kohe ei reageeri, siis vaatab väga etteheitvalt silma. Mis see siis tähendab, teenindus puudulik, kohe kastma. Ka Halvaa on oma kubeme-haava tõttu leotamist pidanud taluma. Teda peab nööri otsa võttes veenma, et vee all on siiski mõnus olla. Haav on praktiliselt paranenud - ennustatud sügiseni kestev paranemine lühenes koheselt alanud vihmahooaja tõttu. Kevin on ka hakanud aru saama, et kerge vihm voolikust mõjub hästi. Pärast seda on palju parem mudavanni võtta. Verde pirtsutab endiselt, esimesed piisad seljale ja minek. Ka varsad leivad, et neil ei ole palav. Sundi ei ole, kui ei taheta, siis ei taheta. Kuna Halvaa peab leotatud saama, siis talle ei anta valida. See-eest on Stefan leidnud, et kerge kastmine ei olegi nii hull. Seisab kannatlikult Halvaa külje all ja kui küllalt saab, siis läheb eemale. Pärast on hea end Halvaa eeskujul tolmu sisse visata. Kummaline küll, aga emfüseemikutel ei anna pidev tolmutamine kuidagi tunda. Samas sätitakse end ka nii, et tolm pärast raputades hingamisteedesse ei satuks. Elu meie juures ei olegi nii hirmus, Stefani esimesed sammud närvi-ravil on sellega tehtud.

Kui hobused on piisavalt maha jahutatud ja mudakorraga kaetud - märg hobune + liiv = mudane hobune - võib palavat aega sisustada näiteks kõrvale pandud talviste heinapakinööride kokku kerimisega või herneste õpetamisega. Pool hernepeenart on korralik ja ronib mööda nööre. Viimaseid peab vahel juurde panema, kuna hernes kasvab kõrgemaks ju. Sedasi veereb päev vaikselt õhtusse ja kui suurem palavus hakkab juba mööda minema, on aeg hobustega trenni tegema hakata.

Hommikul võib vaid loota, et õhtul ka trennini jõutakse. Eriti veel kui on plaanis Verdele trenni teha. Sel korral jõuab õhtul kohale kerge torm. Tuul on natukene liiga tugev, et väljas hobusega trenni teha - segab keskendumist. Tubli, Verde, jälle pääsed! Mul on kahtlused, et Verde teeb vahel ilma. Kui tal aeg trenni minna, siis kutsub näiteks vihma kohale. Kui eelmisel aastal ühel päeval Kevinit pärast trenni koplisse tagasi lastes Verdele ütlesin, et järgmine on tema, kes trenni läheb, tuli taevast alla korralik rahesadu. Piisas Verdele teatamisest, et jätame trenni ära, kui oli lõpp ka rahel. Kui Verdele sünnipäeva puhul eelmisel sügisel sadulat selga panna tahtsin, pidin selle tähtsa ürituse järgmisesse päeva lükkama - mõni kutsus õigeks ajaks vihma kohale. Sellistele ilmamuutustele vastan mina tavaliselt sellega, et plaanitud kerge trenni asemel teeme järgmisel päeval ette teatamata raskema trenni. Täna Verde, ja tänu temale ka Viisu, trennist pääsesid. Ikkagi varssadega märad, polegi tarvis kohe suure hooga trenni tegema hakata. Las harjuvad selle mõttega.

Jaanipäeval tants ja trall - ehk treeningud algavad

Iga aasta teeme üks-kaks korda lõket. Jaanipäeval ja maipühadel. Vahel ka mõned väiksemad lõkked. Lõkkeplats asub vahetult hobuste kopli kõrval. Enamasti, vähemalt kõigil jaanituledel, satub sinna koplisse Halvaa. Mistõttu tuleb kindlasti jälgida, kuhu suunas tuul on ja vajadusel Halvaa suitsu teelt eemaldada ja välistada, et ta sinna ka satuks. Õnneks Halvaa väga suitsu kätte ei roni. Halvaal on nimelt emfüseem, kopsuhaigus. Kergel kujul ja sobivates elutingimustes, mõõdukal töö ja treeninguga ei ole õnneks aru saadagi, et midagi viga oleks. Stefanil see-eest on tõsine emfüseem. Õnneks pikk puhkus ja sundasendis söömine - pidevalt nina maas ja ringi liikudes - on hingamisraskused vaevu nähtavad. Vastu kevadet, kui hein rohkem tolmama kippus, hakkad küll rohkem külgedega hingama. Ent kiire minu poolne reaktsioon tuvastas põhjuse, heinakuhi sai laiali lammutatud, sellele kerge vihmasadu peale tellitud ja kõik jälle korras. Stefani pärast tuli sel korral hoolega vaadata, kuhu suunas tuul lõkkest suitsu puhub, et hobusele liiga ei tehtaks.

Karjades ja koplites on vahepeal tõsiseid muudatusi toimunud. Halvaa ja Stefan elavad peaväravast paremal, kus on neil üks suur koppel. Selle kõrval on kaks koplit, mille vaheaed sai maha võetud ja mida sai veel ühe kopli jagu laiendatud. Ruumi kui palju, nelja kopli jagu. Ponid elavad tiigi taga. Selle kopli ja järgmise vaheline aed on samuti maha võetud, moodustades ühe suure kopli koos kraavi ja võsaga. Kopli taga sai taastatud sügisene koppel ümber kase- ja õunapuude salu ning see veel omakorda laiendatud, seega samuti nelja kopli jagu maad. Käsperil on ehk ühe hobuse kohta kõige rohkem maad. Käsper nimelt aeti Kindrali kuuendal elupäeval toimunud karja kokkulaskmisüritusel karjast välja. Ja mitte ainult Kevini poolt, vaid ka mamma Viisu pööras kaitset otsivale lapsele selja ja loopis tagajalgu. Käsper pole enam varss, vaid täkk, ja peab seega edasi liikuma. Kuna varsa hing kisub veel lapsepõlve-karja poole, siis piirnevad veel tema koplid vanemate omaga, ent liikumaks ruunade koplisse sööb, joob ja limpsib soola Käsper peaväravas, ruunade kõrval teiselpool aeda. Kui aeg on sealmaal, et ruunad on piisavalt omad, teeme lõpuks ka värava lahti ja viime esialgu Halvaa Käsperi koplisse, seejärel ka Stefani, tasa ja targu, proovime mitte kiirustada.

Seekord sai jaanituli süüdatud enne päikeseloojangut, et 14-kuune Triinu saaks ka lõkketuld nautida. Lõkke praksumine ja lõke ise ajas ruunad närvi. Stefan oli niisama närvis, Halvaa, kes lõkkega juba harjunud, oli närvis, kuna Stefan närvis oli. Kiirest pärast lõkke süttimist hakkas edasi-tagasi traavimine pihta. Stefan ees, Halvaa järel. Halvaal ainsaks eesmärgiks Stefan kätte saada ja korrale kutsuda, kaua võib siin ringi traavida. Õnneks paanikat ei ilmnenud. Ning lõkke väiksemaks põlemisel julgesid ruunad ka lähemale tulla ja tuld uudistada. Stefan, kes seni kõige rohkem kartnud oli, jäi lõpuks uudishimule alla ja uudistas aia ääres meie imelikku lõkke põletamise kommet. Rahu veel siiski koplis ei olnud ja nii seereldasid ruunad sammus ja traavis kord paarisrakendis, kord tandemis lõkke taga edasi-tagasi. Eks uudistamist ja mõtlemist jagus neil hommikuni.

Kuna ruunadel öösel trenn tehtud, siis täna ei hakanud neid kiusama. Pühad ka ju, mistõttu hommikune jootmine ja lõunasöök venisid. Tänase ajaarvamise põhjal hommikul said varsad omad järjekordse treeningu. Ja Triinu oma hobuste silitamise hetke. Kevade pehme karv ja turris lakk on hoopis toredamad silitada kui Kevini kare karv. Ent Kevin on väikeste lastega kannatlikkus ise, teda on palju turvalisem silitada. Kevade kipub uudishimust ja sügamislustist vastu sügama, ja see pole inimesele eriti tervislik tegevus. Kindrali sügamistreening arenes seekord tunduvalt. Kui viimastel päevadel olen söötmise ajal saanud teda rinnakult või tagumikult sügada, ja seda vaid lühikest aega, siis nüüd tuli ta ise oma sügamist nõudma. Kahe varsa vahel pole üldse lõbus. Kindral vajab veel enamasti tema kõrval kükitamist, Kevade on aga liiga suur selleks. Selja taga Kevade, kes peab ju igal pool oma väikeseid hambaid katsetama, ja ees Kindral, kellel hakkab jala sülle toppimise periood tulema. Ohtlik, aga mõnus.

Lõuna ajal treening jätkus. Kaks korda olen tulemusteta Kevadele läbi mängu päitseid pähe saada üritanud. Nina saame sisse, aga kaugemale ei jõua. Seekord proovisin Verde moodi, söödaämbriga. Natuke tantsu ja tralli päitsed ninal, veel natuke paanikat päitsed üle ühe kõrva, veel veidi paanikat ja päitsed peas. Juhuu! Nüüd natuke sügamis ja tasakesi hiilimist, et saaks kõrvade tagant rihma parajaks. Viimasesse auku ja parajad. Just õigel ajal peas. Nüüd tuleb hakata kasvama, et paari kuu pärast poni-suurusest cob-suurusesse üle kolida.

Et mind mitte ära kurnata, käivad treeningud nüüdsest paaris. Täkud, märad, ruunad - igas grupis on seega üks hobune, kes saab rohkem trenni, ja üks, kes vähem. Varsad saavad endiselt oma igapäevase sügamistreeningu. Kevade annab juba päris toredasti jalgu. Ja Kindral, kes alles mõned päevad päris ligi lubab, annab esimesi. Kuna ta nagunii neid sülle topib, siis võib ju ka pihku andmist proovida.

Kuna eelmisel õhtul said ruunad päris korraliku jooksutrenni lõkkevalgel, siis seekord on täkkude kord. Kõigepealt Kevin. Ja nagu ikka, on ponid treeningu ajaks läinud kopli kõige kaugemasse otsa. Kutse peale tullakse küll kiiruga kohale. Ju läks kõrvust mööda, et "Ponid" järel kõlas ka sõna "trenni". Ei migit pettust, kui trenni siis trenni. Ongi hea, märad kondavad aia ääres ja Kevin püsib ilusti oma treeningaedikus. Poni puhtaks, sadul selga, valjad pähe ja kordele. Viimast igaks juhuks, et näha, kuidas pärast pikka puhkust hobune käitub. Ja Triinule peab ju näitama, kuidas hobuseid nööri otsas jooksma panna. Ühte pidi jookseb, teist pidi jookseb, kuulab kenasti häälkäsklusi (ühe erandiga, korra provib traavi asemel galopile tõsta), seega julgeb selga minna. Kaska pähe ja kerge trenn. Natuke sammu, traavi, volte ja kaks galopitõstet. Kuna Kevin on ülirahul trenniga, siis luban ka õe selga. Kuna ta pole Keviniga varem sõitnudki ja ammu sadulas olnud, siis teeme vaid kordel natukene ühele ja teisele poole sammu. Ja nüüd päeva tipphetk. Sadulasse lastakse ka kolmas ratsanik. Tema sõidab küll seisva hobusega, ja hobust ning ratsanikku hoitakse kindlalt kinni, aga siiski sõidab. 14 kuud vana ja juba sadulas. Tubli, Triinu! Ei mingit hirmu kõrge looma seljas olemise suhtes. Kevin on samuti rahul. Väikeste laste sõidutamine on lihtsalt puhas rõõm.

Kevin koplisse tagasi lastud (millele järgneb rutiinne püherdamine ja tukkumine aianurgas märadest eemal - väsitav oli jah:) ) tuleb Käsperi kord. Käsperiga trenni ei tehta. Käsperiga mängitakse. Seekord alustame puu küljes seismise mängu. Mis seisneb selles, et jalutusnöör ühendatakse üht otsa pidi Käsperi, teist otsa pidi puu külge. Paanikat ei teki, seega mängime edasi. Järgmiseks mängime harjamise mängu. Harjame ka jalad ja laka, pehme harjaga ka saba. Käsperil hakkab vahepeal igav ja üritab nööri puu küljest lahti saada. Mängu reeglid ütlevad, et kui nööri lahti saad, siis on mäng läbi. Aga nöör on seekord minu poolel. Pettunud Käsper peab minu mänge edasi mängima. Näiteks jalgade andmise mängu. See on ka lõbus. Sepaga me seda mängida ei taha, aga minuga mängib. Ei mingit kaklust või käest ära kiskumist. Hoia, kaua tahad. Sellega lõpetame puu küljes seismise mängu ja mängime surve eest ära astumise mängu. See meeldib Käsperile. Tagaots liigub lausa hetk pärast surve teket ilusti eest. Esiots peab veel mõtlema. Taandamine on ka suhteliselt selge. Järgmisena võtame ette ka ettepoole liikumise - ehk siis eest ära astumist, kui surve langeb sabajuure ligidale. Üksi on seda raske harjutada, seega ootame ära, kui mõni tüdrukutest appi tuleb. Sellega aitab ka mängimisest. Tähelepanu hakkab pigem sellel kalduma, et silmapiiril ei ole ühtegi hobust. Seega luban Käsperil minna ja palun viisakalt ruunasid, et nad kaugemast koplist talle lähemale koliksid ja tal seltsis oleksid. Kauaks ei ole neid vaja, kuna Käsper otsib ponid peagi üles ja hoiab nende ligi. Aga edusammud on tehtud. Õhtusööki tuli sööma ruunade juurde ning tunneb vaikselt nende vastu ka huvi. Ka ruunad vaatavad teda pigem sõbralikult. Natuke veel ja pääs ponide kopli juurde suletakse.

Sõnadeta

6. juuni pildis

Kuidas kastreerida ruuna?

Meil käis loomaarst. Maikuu viimasel reedel. Ootasime teda peaaegu pool aastat. Pidi tulema märadele ultraheli tegema, aga põgenes Soome. Lõpuks tuli teine loomaarst, aga kasu ikka ei olnud - Viisu oli liiga karvane, et midagi näha ja Verde pistis juba paljalt käega kõhu katsumise peale jalaga vehkima. Nüüd saime lõpuks oma loomaarsti tagasi. Igaüks meile ei kõlba - ainult parim sobib. Ponid ei lase ju võõrast ligi, tuttav peab olema. Sellepärast peavad loomaarstid/sepad käima regulaarselt.
Verdele tegime süsti - marutaudi vastu. Viisu oma hoiustasime külmkappi, lähipäevil teeme ära. Varem ei saanud, tiinetele ei riskinud loomaarst seda süsti teha, pidi varsale halvasti mõjuma. Usaldame targemaid. Ja hambaid raspeldasime. Verde hambaid on varem korra viilitud, siis kerge narkoosi all. Seekord püüdsime väljas koplis niisama hakkama saada. Mära on mära. Lõpuks sai aru küll, kuidas kõige mõnusam olla on, aga mära iseloom ei luba ja vaguralt paigal olla. Peab kaklema.
Keviniga kaklesime ka. Panime varjualusesse ja hammaste raspeldamise päitsed pähe. Naljakas asi, esihammaste vahele jääb metallosa ja siis külgede pealt kangutatakse suu lahti, et loomaarsti kätt otsast ei hammustaks. Tagumisi hambaid ju vaja ka näha. Aga katsu sa sellise eluka peab paigal hoida, kui ta kogu hingest vastu hakkab. Oma vagura loomusega üritab Kevin meile mitte liiga teha, ent siiski käest ära rabeleda. Lõpuks sai rahustava süsti. Tavalise hobuse annuse. Tulemuseks Kevin nagu Kevin olema peab. Loru. Hammastega oli enamvähem korras, ainult üks konksukene kusagil tagapool. Ja üks hundihammas. Viimane tuli raspeldamise käigus ise ära. Ainult auk jäi järele. Sain ka katsuda - polegi varem kätte hobusele suhu pidanud panema. Natukene kõhe küll. Kevin oli lõpuks nii väsinud, et tukkus lausa, ei jaksanud sammugi teha. Roomasime koplisse ja sinna ta meist magama jäi. See pidi tavalise hobuse annus rahustit olema. Kevin on ikka pisikene küll.
Lõpuks käisime Varstus Ultrat vaatamas. Ultra sai vastu kolmapäeva täkkvarsa. Aga päramised olid sisse jäänud. Kuigi need said välja võetud, läksime siiski mära vaatama. Tulemuseks loputasime emakat. Selleks ronis loomaarst kättpidi koos voolikuga mära emakasse. Vooliku välimises otsas oli lehter. Sinna kallasin kannutäie haaval joodilahust. Pool ämbritäit sisse ja siis vedelik välja. Ja uus pool ämbri täit sisse ja jälle välja. Peaaegu kaks ämbritäit. Ultra sai veel kaks päva emakaloputust. Õnneks saime õigel ajal jaole ja midagi hullu märaga ei juhtunud.
Aga loomaarst sai kutsutud hoopis muul põhjusel. Kolmapäeval jalutasin koplis Halvaa juurde, et teda veidi sügada. Halvaa seisi, tagajalg õhus, ning üritas end kõhu alt sügada. Vaatasin korraks, mis teda vaevab. Põrsas oli suutnud endale kubemesse augu sügada. Umbes kahe sõrme laiune ja pöidla esimese lüli pikkune, lisaks suures koguses rippuvat liigliha. Kärbsed kallal. Kergelt veritsev. Paanika. Kolm tundi ajasin loomaarsti taga. Suutsin juba välja mõelda, kust treiler saada, et Halvaa vajadusel kliinikusse viia. Sest kohalik loomaarst ütles telefonis, et tal pole mõtet vaatama tulla, see kliiniku asi. Sain lõpuks käsu neljapäeval kell kolm uuesti helistada ja seni silma peal hoida - kas paistetab rohkem ja kas ikka immitseb midagi haavast. Kohapeal vaatas loomaarst korraks haava ja käskis, kui võimalik, paar korda päevas voolava veega loputada. Isegi antibiootikume ei määranud. Peaks sügiseks ära paranema. Kuna väljas on palav, siis läheb kauem. Vedas Halvaal, ilmad läksid hoopis jahedaks. Ja vihmaseks. Liigliha on juba ära kadunud, haav ka peaaegu kinni kasvanud. Vaja veel natukene veega loputada. Kui ta jälle kätte saan. Voolik pole just Halvaa suurim sõber.

Statistika on üle kõige

Ehk mära poegib siis, kui mära poegib.

Statistika kohaselt poegib Viisu ööl vastu esmaspäeva. Loota ju võib, et poegib muul ajal. Näiteks siis, kui on tähtaeg. Aga ei. Mära poegib siis kui ise heaks arvab.

Selle aasta viimane öiste valvamiste laine algas ööl vastu 26. maid. Korraks on ka natukene vaba aega. 25. mai sai lõpuks magistritöö üle antud, ja kaitsmine on alles 4. juunil. Aga juuni alguses tuleb siiski Tartus olla. Vaja ju retsensendiga kohtuda ja proovikaitsmine läbi viia. Viisu võiks varem ära poegida. Loota ju võib. Ja iga öö kella kolme-nelja ajal koplisse jalutada. Ainult selleks, et veenduda - mitte midagi. Piimatilgad nisadel kord on, kord ei ole.

Öised külalisi hämmingus tervitav Viisu naudib iga päev oma värskendavaid leotamisi. Palav on ju, eriti veel kui sa tiine oled. Ja voolikust vee selga saamine on mõnu, mida harva pakutakse. Tiined hobused on meil eelisolukorras, nemad võivad nõuda ka seda, mida teised ei saa. Suvel suure palavusega saavad ka teised, kui tahavad, veevanne, aga praegu, eriti kui veel iga päev kiire on, saab Viisu luksust nautida.

Pühapäev on selles suhtes erand. Viisu lunib endiselt oma veevannid välja. Kuid õhtu poole teda lihtsalt vaatama minnes on looma pilk juba teine. Pole enam rahulik-sõbralik silmavaade, on juba vaikne mure. Lisaks tahab Viisu koos minuga koplist ära minna. Kahjuks ei saa. Järsku toob Viisu kuuldavale pika kutsehüüu. Tavaliselt ta teisi sedasi ei hõika, aga ju siis nüüd valmistab miski talle muret. Teised tulevad. Täkud traavivad aia äärde, vaatavad ringi, ja traavivad Viisu juurde väravasse. Seisavad kahelpool teda. Verde koos Kevadega kappavad oma aianurka. Sedapuhku on mure murtud, Viisu tunneb end jälle hästi ja naudib jahenevat õhtut.

Õhtune ringkäik koplisse ei anna midagi. Viisu näib veidi teistsugune, ägiseb ja puhiseb veidi rohkem, sügab oma tagumist otsa vastu elektriposti ja on veidi ärevil. Udar on paksult piima täis. Aga siiski mitte mingit märki, et hakkaks varssuma.

Kell on kolm öösel. Äratuskell lärmab. Läbi une jõuab kohale teadmine, et peaks vist tõusma jah. Õueriided selga ja allkorrusele. Jopet selga pannes heidan pilgu aknast koplisse. Kevin magab pikali maas. Jõuan veel mõelda, et täkk magab, ju siis midagi ei toimub, ehk ei pea minema. Aga kui öövalve on ette nähtud, siis on ette nähtud.

Kevin tavaliselt pikali maas ei maga. Tavaliselt tukub püsti kuskil aia ääres või keset koplit. Sedapuhku ei ole ainult mitte tema pikali heitnud, vaid tema selja taga üle kopli end ära jagades ka Viisu ja Käsper. Ainult Verde Kevadega on oma koplis kuhugi uidanud. Las nad siis olla. Lähen Kevinist mööda ja Viisu juurde, et talt küsida, kuidas ta end tunneb.

Viisu ei lase midagi küsida. Viisu ajab end ägisedes püsti. Mammi saba-alune vahutab ning maha jääb märg plekk. Kahtlane. Ei hakka siiski veel helistama ja toast abi kutsuma. Mära tõusmise peale on püsti ka täkud, ning ninapidi mära juures. Viisu vihastab ja näitab Kevinile lidus kõrvu. Selga, Kevin kinni püüda ja koplist välja visata. Kevin on kuulekas ning tulleb väikese protesti saatel kaasa. Kui peab, siis peab, ning longib oma uues koplis ringi.

Käsper pole pooltki nii leplik. Viimane kogemus ütleb, et see loom tuleb ema juurde saamiseks kasvõi koos aiapostidega. Aga näha on, et ema juurde jätta ei saa. Käsper ei saa isegi aru, mis toimub, ning üritab ema selga ronida. Ei tea isegi, kust poolt ronima peaks. Viisu ainult ignoreerib lasta ja käib mööda koplit ringi. Teen siiski esimese telefonikõne ja kutsun toast abijõud. Saame lõpuks Käsperi kätte ja emast eemale. Tänulik Viisu heidab ägisedes pikali. Varsast endast pole veel mingit märku.

Käpser pole sellise äravedamisega rahul ning asub ümber isa, kes teda talutab, tiirutama. Otsustame ta siiski koplist ära viia. Nii et Kevin peab jälle kolima, tema käes olevast kahest koplist saab üks. Teise läheb Käsper. Ja jääb üllatavalt rahulikult sinna vaatama, mis mammaga toimub.

Mamma on selleks ajaks punnitama asunud ning kaks väikest jalga ja ninaots paistavad juba saba alt. Väike armas näokene lipsab maapinnale ja jääb sinna nohisema. Lootekott on ilusti katki, kui endiselt nina peal. Lükkan selle eemale ning väike ninakene nohiseb õnnelikult. Viisu pingutab, vaatab last, pingutab veelkord. Ja veel... Seni, kuni ka tagalajad saba alt välja tulevad. Väsinud mamma saab nüüd puhata. Väike nohiseja nohiseb veel rohkem, rabeleb, nohiseb. Rabeleb. Lõpuks nabanöör katkeb. Väikesed tagajalad on veel lootekoti sees ja ei suuda välja rabeleda. Saan austava ülesande need sealt välja aidata. Varss on vaba. Aga osa päramistest on veel ema sees. Kerge paanika minu poolt. Olgu, ootame, vaatame.

Viisu tõuseb püsti ja tatsab varsa juurde. Päramised kipuvad jalgu jääma, seega seon need kinni. Väga lägane töö. Viisu ei lase end häirida vaid asub last uurima. Limpsib ja nuusutab teda. Veidi varem kutsusin toast veel abijõude - ema tõi froteerätiku ja saime varsa enamvähem kuivaks. Viisul jääb üle veel vaidi meie kuivatustööd viimistleda. Päramised tulevad mammi tatsamise käigus ka ära. Tore. Saan jälle käed ligaseks teha ja need vähemalt ta teelt ära viia. Hiljem toimetan nad koplist ka ära, aga seni vaatame, et varsaga kõik korras oleks.

Ema valvsa pilgu all algab varsa kõige raskem ülesanne. Püsti saamine. Pärast kaks tundi kestnud sünnitust ja tõusmiskatseid, meiepoolset lohistamis, et varss aia alt kõrvalkoplisse ei komberdaks ja Viisu lõputut kannatlikkust on eesmärk täidetud. Varss on püsti ja mis kõige tähtsam - imeb ning ka seedimine toimib. Kuna kõik korras, jätame nad üksteist nautima ja saame ka ise lõpuks hommikust süüa ja kohvi juua. Kell on pool kuus ning mingit und enam ei ole.

Aga koplis müttab oma ema kannul väike täkupoiss, imeb piima ja tunneb end muidu hästi. Tere tulemast maailma!



Väiksel Lontul nüüd ka oma fotoalbum - http://fotoalbum.ee/photos/Fossa/sets/772021
Nautige!

Laadaponi Kevin - vol. 1

Laupäeval on Varstus laat. Selle raames toimub hobuste demonstratsioon-esinemine. Ja lastele on pärast ponisõit. Hobuste esinemine on küll rohkem hobuste esitlus. Varstu tori märad ja Reinu eestlane Raba kappavad platsile käekõrval, nagu näitusel ikka. Väiksed ponid ja Morgan teevad lihtsalt tsirkust, jooksevad platsil. Klaire pidi Väimelast mõned enda omad hüppama tooma. Ja miskit on nagu veel kavas - ega ma täpselt ei tea. Minu jaoks on oluline, et Kevin astub jälle koolisõiduareenile. Viimati tegi ta seda kaks aastat tagasi näitusel. Pärast seda olen temaga sadulas sõitnud viis-kuus korda. Õnneks kaks asjalikku tüdrukut sõitsid temaga eelmine suvi. Kaks nädalat natuke rasket trenni sai vahelduseks. Õnneks tundub Kevin väga mõistlik olevat. Pole ka ime - ikkagi suur hobune ju nüüd, 7 eluaastat turjal ja kaks last koplis kappamas, aeg ongi täiskasvanuks saada. Lisaks veel elatud nii liigilähedastest tingimustes kui vähegi meie juures võimalik. Hoiab hobusel närvid korras.

Aga selleks, et laadal esineda, tuleb kohale saada. Kopliaed on juba pikemat aega ootevalmis, hobust vaja sisse saada. Nii algaski kolmapäeva õhtul missioon - Kevin Varstu. Mis see viis kilomeetrit ikka ära ei ole. On küll. Kujutage ette raskeveotäkku kahehobuse treileris, keda pole pea kaks aasta transporditud. Seega, tõeline Võimatu Missioon.
Selleks, et hobust transportida, peab kõigepealt hankima transportija ja transpordivahendi. Olemas. Pool seitse on Rein treileriga platsis. Hea, et meil on lähedalt võtta nii asjalik hobuinimene.
Edasi on vaja asjad kokku panna. Kevin võiks ise oma asju pakkida. Aga kui ta seda tegema peaks, siis me ei lähekski kuhugi. Seega ja seeb ülesanne minu õlule. Asjade jaoks on suur tööriistakast. Need on asjalikud igas suuruses. Väikesed näiteks sobivad väga hästi harjade jaoks. Kui neid vahesahtleid ainult sees ei oleks, vahel hakkavad need segama. Aga suur kast on kõige mõnusam. Ratastega lausa. Kuna tavaliselt hoian seal sadulatekke, siis tuleb kast kõigepealt tühjaks tõsta. Oh aeg! Kellel on kõige rohkem sadulatekke siin majapidamises? Halvaal on viis kollast sadulatekki ja lisaks veel valge sadulatekk. Aga eesmärk ongi, et Halvaa teeb kõige rohkem tööd. Ja siis on hea, kui saab vajadusel puhta teki võtta, ei pea kogu aeg pesema. Kes siis külalistele trennitekiga hobuse annab. Peab ikka ilus kena tekk olema. Kevinil on ainult kolm sadulatekki. Lisaks trenni tekile ka valge võistlustekk ja sametine tekk. Seda viimast oleme vaid korra kasutanud. Laadal läheb sellega esinema. Ja Viisul on ainult kaks sadulatekki. Verdel pole see-eest ühtegi:)
Enamus Kevini kraamist mahub ilusti kasti ära. Sadul loomulikult ei mahu. Ja harjad on eraldi väikeses kastis. Lisaks tahab Kevin ju kuskilt juua/süüa saada. Seega veenõu ja kaeraämber ka kaasa. Igaks juhuks ka vajalikud ravimid kotti. Kunagi ei või teada, ehk juhtub end kuidagi vigastama.
Kevini ja oma asjade pakkimiseks kulub ligi tund. Täpselt nagu plaanitud. Janika on ka kohal, et asjad tema autosse panna. Asju on tõesti palju, ega palju vaba ruumi ei jäägi. Hea on, et Janika appi sai tulla, sest Rein tuleb veoautoga, seega sinna asju panema ei mahu. Sinna paneme Kevini. Õigemine veoauto sabas olevasse treilerisse.

Kevin sõitis viimati treileriga 2007. aasta augustis. Siis oli tema peale saamisega tükk tegemist. Kevin nimelt otsustas õues muru pügada. Ja sellistt suurt pead niisama lihtsalt üles ei tõsta. Lõpuks saime meelitades. Kati andis selja tagant treileri eesotsas oleva väikese ukse kaudu porgandeid kätte ja Kevin järjest järas neid. Õnneks oli terve peenar porgandeid täis. Jagus, Kevini saime peale. Kuidas ta tagasi sai, sellest ajalugu vaikib. Nüüd otsustas Kevin, et ega kaks aastat pole tema arvamust treilerist muutnud. Eriti veel sellisest pisikesest, bussi on vaja, sinna ta läheb suurima heameelega sisse.
Kevin oli juba ilusti väravas ootevalmis. Aga väravast välja saades oli vastamisi ruunadega. Loomulikult vaja neile esineda. Vähemalt kuulab sõna. Järgmiseks jäi teepeale kaeraämber. Selles olid nüüd küll porgandid, aga huvi pakkus see siiski. Janika võttis selle omale - selge, tuleb Janika kätte saada. Õnneks kuulab siiski sõna. Natuke steki kuritarvitamist küll minu poolt, aga kui muidu ei kuula, siis saab ka oma laksu kätte. Ja nüüd treiler. Sinna me küll ei lähe. Õue peal muru süüa on ju palju huvitavam. Ja kui trappi mööda üles minna, siis lähevad ju kõrvad vastu üleskeeratud kile serva. Trapp kõigub. Ja treileri ülemist poolt kattev kile kahiseb tuule käes. Porgandid pole ka enam nii huvitavad. Jalutame trappi mööda sisse, peaaegu esijalad treileris, ja siis tagasi välja. Stekk seljataga aitab ainult natukene. Lõpuks ajab see Kevini hoopis närvi. Kuna muu ei aita, siis otsustame, et paneme valjad pähe. Kevini jaoks on valjad tavaliselt püha asi, siis ollakse vait ja vagane, tehakse, mis kästakse. Tavaliselt. No ei tule hobune peale. Janika toob talle lõpuks ämbriga kaera. Selle sahin on palju lummavam kui mingid porgandid. Tulla või mitte tulla? Kevin mõtleb. Tuleb, läheb, tuleb, läheb... Saab ampsu kaera. Jälle välja. Aga järgmine kord tuleb rohkem sisse tulla. Lõpuks tuleb. Hooga sisse. Minult pole enam kuhugi taganeda ja kaeraämbrit viia, aga sammuke on veel vaja. Lõpuks ometi saab ta siiski treilerisse topitud. Kitsas on ju seal. Vaene väike Kevin.
Teekond on õnneks lühike, viis kilomeetrit ainult. Kohapeal tuleb Kevinil veel veidi oodata. Tema aed pidi saama eraldi voolu, ent voolu veel ei ole. Kevin leiab, et temale see ei loe, välja tahaks. Kevinit rahustama minnes avastan, poni treileris lahti. Ju on olnud enamuse teest. Turvakarabiinid pole hobuse transportimiseks. Kevini välja toomine on ka ettevõtmine omaette. Uus koht, uued lõhnad. Vähemalt kuulab sõna ja jõuab õnnelikult oma koplisse. Las jookseb. Kappab ringi ja hõigub. Kõrvalkopli kuudis hõigub Hildi vastu. Põnev. Saame ka tema enda isikliku vooluringi valmis. Nüüd jääb üle ainult jälgida. Jälgimise ajal näiteks vaatame Morgani ja ponide trenni. Tegelikult päris ilus. Ega me siin mingit suurt etendus tegema hakka. Näitame inimestele erinevaid tõugu hobuseid.
Öösel see-eest väga magada ei saa. Janika on mul kohe samas asuvasse majja toa eraldanud. Kõrvaltoas hoiab ta oma hobude varustust. Ja aknast paistab Kevini ilusti kätte. 12 ajal teen akna veel lahti ja lasen Kevini kopli suunas taskulambi valgusvihu. Kevinil on päitsete külge helkurid monteeritud - kui midagi juhtub, siis vähemalt paistab välja. Kevin paistab ilusti. Omas koplis. Paar korda veel hõigub. Siis jääb vaikseks. Nelja ajal hommikul hakkab jälle hüüdma. Väljas on juba valge ka, piilun, poni alles. Paari tunni pärast jälle. Sedasi kuni hommikuni. Poni hakkab rahunema kah.

Ent hommik toob Kevinile üllatusi. Ei saa ju täku pärast kohalikke hobuseid kinni hoida päev otsa. Need tahavad ka välja. Kui Janika kohale jõuab, joome veel kohvi lõpuni ja siis loomi kantseldama. Janika viib ükshaaval omad loomad nende koplitesse. Minu ülesanne on Kevini peale karjuda, et ta ikka aeda tähele paneks. Kõigepealt kõrvalkoplist kuuri alt Ultra. Ultra on viimaseid nädalaid tiine, aga Kevin peab ikka esinema. Ultra ei tee väljagi. Tema koppel on Kevini omast kõige kaugemal, aga ikka silma all. Ja Kevin muudkui esineb. Kuuri teisest poolest lastakse välja Hildi ja Armiina. Armiina on peaaegu kaks nädalat vana. Võõra täku kohalolek ajab mära närviliselt ringi jooksma, varss jookseb veel hullemini, jääb mulje, et võib kogemata aiast läbi kimada. Kevinil aga on, mille pärast omas aias joosta. Hildi on ilus kõrge mära. Kuna mära varsaga jookseb liiga palju, paneb Janika ta kuuri tagasi. Morgan, eesti-araabia ruun, kes Ultra kõrvalkoplisse pannakse, ei tekita enam nii elevust. Kevin jookseb natuke pigem moe pärast, Morgan kappab ka veidi edasi-tagasi. Morgan leiab, et Ultra aia ääres on palju huvitavam, mispeale ka Kevin maha rahuneb. Ponid ei tekita üldse enam ärevust, kuigi Kondor peab oma kileda häälega kirema. Neid Kevin väga ei näe ka. Kevinil on hoopis suurem mure - Hildi on ikka kuuri all peidus. Laseme lõpuks ka Hildi välja. Natuke rallimist mõlemalt poolt, mis lõppeb siiski rahunemisega.
Kui toimetamised tallis on tehtud, läheme Janika juurde laada asju korraldama. Hobused jäävad õue ringi kondama ja oma tegemisi tegelema. Väike mure on südamel küll, aga kõik loomad on paari tunni pärast omal kohtadel. Ka Kevin on omas koplis rahulik.

Rahu on kuni õhtuni. Päeval omas koplis kordel pole Kevinil miskit muret. Aga õhtul, kui pärast teisi platsile trenni läheme tegema, on asi teine. Kevin on täkku täis. Vaja ainult joosta ja ringi vahtida. Las jookseb. Sellega on meie laupäevane esinemine otsustatud. Koolisõidu-kava asemel jookseb algul kordel, kui maha rahuneb, siis ka minuga. Turvalisuse huvides endiselt kordel. Kõrvalt vaadates pidi täiesti ilus olema. Eks laupäeval näeb.

Kaks aastat püsivat hobusepidamist

2007. aasta 1. mail jõudsid esimesed hobused püsivalt koju. Enne seda olid Halvaa ja Kevin siin ajutiselt. Talveks läksid nad Tartusse Ihastesse. Ja tulid 1. mail tagasi. Viisu tuli ka. Kolmas kord kui üritasime teda koju saada. Oleks ta teadnud, mis ees ootab, oleks vist kohe olnud nõus tulema. Enne proovisime kahe-hobuse treileriga. Kuna Halvaa ja Kevin tahtsid ka koju saada, siis lõpuks plaanisime korraga tuua ja kutsusime Pärnumaalt Tori hobusekasvatusest 6-hobuse bussi kohale. Sellega toodi pea aasta varem Pärnumaalt. Niigi suur hobune oli vahepeal veel kasvanud ja teoreetiliselt tõime Tartust koju neli hobust, sest Kevinile jäeti kahe hobuse ruum. Ühes vahes oleks tal kitsaks jäänud.
Sellest ajast on hobused kokku ainult 5 päeva kodust eemal olnud. Kevin viibis 2007. aastal neli päeva Pärnumaal näitusel. Verde oli seal järgmisel aastal ainult päeva. Ülejäänud aja on nad kõik rõõmsalt oma koplites veetnud. Imestage jah - ka talvel, suure lumega. Varjualusesse minnakse vaid kõige palavamal ajal putukate eest peitu. Talveks kasvatatakse paks pehme karv selga, kevadel aetakse see jälle maha. Suure tuulega poetakse üksteise kaissu ja keeratakse sabad tuule poole. Vihmaga seistakse nii, et sadu kõige vähem häiriks. Ja putukate vastu aitab ainult üks asi - üks korralik tolmuvanni. Kõik putukatõrjevahendid võivad olematud olla, niikuinii ei mõju.
Kahe aasta jooksul on meie väike hobusekari vaikselt täienenud. 2. veebruaril 2008 jõudis Pallase tallidest kohale Verde. Kevini ja Viisu kõrval tundus ta toona alles varsakene. Nüüdseks on ta ilus suur hobune.
Sama aasta 26. mail saime hobusepidajatest hobusekasvatajateks - sündis meie esimene varss, Viisu ja Kevini täkkjärglane Käsper. Nüüd 11-kuusena tundub ta juba täiesti suure hobusena. Peaaegu ema kõrgune lausa. Aga siiski väike alles. Kuigi emapiimast võõrutatud vajab ta siiski veel ema enda kõrvale. Samas muutub Kevin isana üha enam vajalikuks. Kuna Verde kõrvalkoplis indleb, siis loomulikult uudishimu ajab ka noore täku aia äärde uudistama. Kevin on hea isa ja seletab hoolikalt, et vara veel. See mära seal on tema oma. Kevin on Käsperi kasvamise ajal minu mure murdnud - karjaelu ja varsakasvatamine ei ole talle mingiks probleemiks.
Augusti lõpp tõi kergenduse ka Halvaa pikale üksildasele elule. Kuu viimasel päeval saabus lõpuks ka tema "kari". Minu isiklik ruun Stefan. Kuigi ratsahobuse jaoks parimas eas, on selle looma elu vägagi raske. Tegemist on sporthobusega - tõu poolest ESH (Eesti Sporthobune). Kunagi olevat ta isegi 120 cm hüpanud. Kaks korda oma lühikese elu jooksul on ta kolinud Soome. Samas viimastel aastatel on ta pidevalt kodusid vahetanud. Loodan südamest, et see jäi tal ka viimaseks. Nimelt ei saa ta elada igas tingimuses, tal on vaja võimalikult tolmuvaba keskkond. Sest Stefanit piinab väga kaugele arenenud emfüseem (kopsuhaigus, midagi inimeste astma sarnast). Õnneks näib pidev väljas elamine hästi mõjunud. Kuigi külgede pealt on näha, et hingamine on raskem kui teistel hobustel, on ta läbi talve vaid paar korda köhatanud - hein kipub vahel ikka kurku minema. Ainult vastu kevadet läks olukord hullemaks, kui viimased heinarullid rohkem tolmasid. Aitas nende täielik lahti laotamine ja rohu kiire kasvamine. Ent emfüseem pole Stefani ainus mure. Lisaks on tal ka silmapõletik (krooniline uveiit). Augusti lõpus hoidis ta haiget silma praktiliselt täiesti kinni. Nüüd on ravi tulemusena silm rohkem lahti. Lisaks on ka valu vähemaks jäänud. Enam ei hakka vastu kui rohtu silma panna tahan. Alguses oli see siiski väga valuline toiming. Lisaks füüsilistele probleemidele on tal ka vaimsed mured. Väidetavalt on tal ka probleeme ratsutamisega. Kui sammu saab veel sõita, siis juba traavis pidi korralikku rodeot tegema hakkama. Ei tasu hobust laste kätte anda ilma täiskasvanu järelvalveta. Paari kuu pärast hakkame vaatama, ehk on vabapidamine hästi mõjunud ja hakkab vaikselt aru saama, et meiega on tore koos elada. Halvaale on tema olemasolu küll hästi mõjunud. Seni närviline hobune tuleb rõõmsalt koplist kaasa, et väike ratsaret või reesõit teha. Pärast saab ju tagasi "karja" juurde minna. Päev pärast Stefani saabumist rõõmustas ta mind eriti - pidas vajalikuks pikali heita ja magada. Kuigi enamasti magavad hobused püsti, siis on ka neil vaja vahel pikali heita. Aga ebaturvalises keskkonnas seda ei tehta. Teine hobune kõrval tagab turvalisuse ja annab märku, kui oht ligineb.
Kevade saabumine mahtus samuti viimase kahe aasta sisse. Viisu selle-kevadine juba põtkib ema kõhus, ent välja tulemiseks on veel vara. Peab veel mõned nädalad ootama.

Kui aega saan, lisan veidi pilte ka. Peab veidi ootama.

Lükkame ümber evolutsiooniteooriat

Keegi väitis, et hobune on kabjaline. Ja nüüd on kõik arvamusel, et nii see ongi. Aga teaduslik hüpotees on alati ümberlükatav. Ja ümber me ta lükkamegi. Hobune ei ole kabjaline, hobune on lontkabjaline.

Kui hobust sügada nii, et tal on ülimõnus, siis venitab ta oma ülamoka pikaks. See ongi hobuse lont. Võrdluseks kaks pilti.





Tegelikult hobune polegi hobune. Hobune on hoopis maskeerunud kaelkirjak. Suured hobused on maskeerumises juba nii osavad, et ega aru ei saagi. Kaelkirjakud on tavaliselt ruudulise mustriga. Vahel võib hobuse karvas näha üliõrnu laike, nn. õnnelitreid. Tegelikult on tegemist kaelkirjaku mustriga, mis on peaaegu nähtamatuks muudetud. Midagi talvise Stefani taolist:



Väike hobune pole veel nii osav maskeerumises ja annab end välja. Kui Kevadet hoolega sügada, siis sirutab ta oma jämeda kaela (oh issand, kui jäme kael võib ühel varsal, märavarsal!, olla) pikaks-pikaks-pikaks. Ja kuna emme kõrvalt on vaja ju rohusöömist õppida, siis võetakse liiga pikkade jalgade ja liiga lühikese kaela tõttu tüüpiline kaelkirjaku asend.

Looduse rikastamise meede

Hobusekasvatus mõjub positiivselt kohalike loomade elule. Talvel hiilivad metskitsed ja jänesed hobuste poolt ära põlatud heina. Kusjuures mitte üks metskits ei ole meil kopliaedu maha jooksnud. Kuidas nad teisele poole aeda saavad, ei tea. Arvatavasti hüppavad. Söötmise ajal pudeneb ikka natuke kaera maha - selle saavad omale linnud. Kui ilmad soojemaks lähevad, on linnud hobuste ümber platsis putukajahil. Ka rebane käib koplis jahil. Samuti Tihane. Tihane hobuseid kardab, kuid söötmise ajal on platsis - pärast hea linde püüda.
Lindudele meeldib ka, et hobused endast sõnnikut järele jätavad. Esiteks on sõnniku sees ka kaeraterasid, teiseks saab seda pesa punumisel ära kasutada. Pesamaterjaliks kõlbavad imehästi ka hobusekarvad. Neid on kevadel külluses. Talvekarv, mis maha tuleb, on mõnus pehme ja hoiab pesas hästi sooja. Kevadel on koplid lahtisi karvu täis. Aja aga nokk pärani ja korja kokku. Eriti palju on karvu sügatavate puude küljes ja ümbruses.
Sõnnikuhunnikud pakuvad lisaks lindudele huvi ka teistele elukatele. Suvel kohe ei raatsi koplit koristada. Sõnniku otsas askeldab tavalisel suur kogus pisikesi sõnnikumardikaid. Paremate kuhjade alla kogunevad kiiresti sipelgad pesa ehitama. Millegi pärast ainult punast karva sipelgad. Ju neile meeldib seal rohkem. Mõne hunniku alla tekib pöidlajämeduse läbimõõduga auk. Sealt ronib välja sõnnikuelanikest minu lemmik - herilase moodi ja herilase karva elukas, kes, nagu mulle näib, erinevalt herilasest ei lenda. Mis ta seal augus toimetab, see jääb tema mureks.

Maailma rikastamise meede

Maailm on jälle natukene rikkam. Sedapuhku edastame rõõmusõnumeid Varstust.

Keset Varstut elab väike hobusekari. Tori märad Ultra ja Hildi, araabia ristandruun Morgan ning kaks väikest poni - Liina ja Kondor. Käisin eile õhtul Janikal abis Kevinile aeda ehitamas. Kevin kolib mõneks ajaks sinna, esinema laadale. Aitasin tal ka ponid talli viia - vaene väike Liina, pidi mul nagu koer kõrval käima. Ponil pidi olema näksamiskomme ja mina võõrast looma talitamas. Seejärel vaatasin veel Morgani trenni. Sain võimaluse plats ära näha ja Kevini esinemiskava enda jaoks paika panna. Enne kui mind koju toodi, vaatasime veel korraks Hildi üle. Hildi kraapis oma kuurialuses. Tavaliselt pidi sööma oma nurgas. Pilk oli ka märal natukene kurb. Janika pidi niikuinii tagasi tulema, et Morganil tekk pealt võtta. Seega otsustasime, et ehk varss lihtsalt liigutab ja märal valus.

Varss liigutaski, tegi oma viimaseid pööramisi. Kuskil 11 ajal oli väike märavarss lõpuks ema seest välja roninud. Huvitav, kas see on kokkusattumus, et umbes-täpselt kolm nädalat pärast Kevade sündi. Varsaga pidi kõik korras olema, loodetavasti saame järgmisel nädalavahetus korraks läbi astuda ja väikest tori piigat ka oma silmaga näha.

Sellega meie maailma rikastamine ei piirne. Kevin on võtnud pähe idee, et tema tahab koomikuks hakata. Tavaline puhkamisasend sisaldab tal ka rippu lastud alamokka. Kas on veel vähemväärikamat asendit ühele sugutäkule? Lisaks armastab ta kaeraämbreid loopida. Võtab ämbri hambusse ja loksutab edasi-tagasi kuni ühel hetkel lahti laseb. Peaks hoopis selle esinemiskavaks võtma. Saaks vähemalt naljagi. Täna hommikuks oli Kevin lisanud oma kavasse veel ühe nüansi. Kaeraämbrit ei loobita enam suvalises suunas. See astetakse nüüd tagurpidi veekünasse. Las laps mängib, vähemalt ei tee rumalusi:)

Hea hobune toob peremehe alati koju

Hea hobune mitte ainult ei too peremeest koju, vaid läheb talle ka järele.

Kuna rohi alles tärkab, siis tuleb nii palju koplipinda kui vähegi saab kasutusse võtta, et hobused veel viimaste heinasületäite kõrvale võimalikult palju rohelist hamba alla saaks. Ja võimalikult palju liikuda. Kuna ponisid ja ruunasid ei tasu ninapidi üle aia kokku lasta (sellele järgneb kisa ja esijalaga vehkimised, mis omakorda lõhub aeda), tuleb mõned vaheaiad ehitada. Et ruunad saaksid omale ühe kopli lisaks, tuleb Verdelt natukene kopliruumi maha võtta. Kaks külge tema koplist piirneb ruunade lisakopliga.
Vaheaeda on mõnus ehitada, kui uue aia otstes on puitpostid juba püsti. Lint postide vahele, plastpostid paika (umbes iga kuue samma tagant) ja alumine lint. Eriti lõbus on seda siis teha, kui postid asuvad künka otsas ja kahe posti vahel on org. Pingule tõmmatud lint ulatub ilusti nii kõrgele, et kui õhku hüpata, siis ulatub linti alla tõmbama. Verde arust oli selline aia ehitamine üpriski lõbus. Uut asja peab ju uudistamas käima.

Kuna plaanis on ponide kari tagasi kokku lasta, siis peab kindel olema, et aias ikka ka voolu piisavalt on kui madinaks peaks minema. Mis tuletab meelde, et tagumiste koplite alumine traat peitis end talvel lume alla. See tuleb paika tagasi sättida. Ponide tagumised koplid jooksevad üle kraavi. Kahel pool kraavi kõrged künkad. Kui Kevin aia tagumisse otsa läheb, siis paistab Verde ikka silma. Hea turvaline. Ja aia tagumisse serva minnes paistavad ponid ilusti silma. Hõikamise peale asub Kevin uurima, kus ma olen. Selgeks saanud, kuidas minuni jõuab, tullakse uurima, mis teen. Kraavist mööda jõudnud, kiirustab traavis minuni. Käes! Asume tagasiteele koju. Kevin kõnnib sabas. Kas ma ikka lähen õiges suunas? Lõpuks lausa kõrval. Peab ju silma peal hoidma, et perenaine ikka õiges suunas läheb. Kuna Käsper on meile vastu tulnud ja nõudlikult uurib, kuhu isa läks, siis saades vabalt käskluse, kappab Kevin minema. Väike kapak Käsperiga võidu väravani ja mäng ongi läbi, perenaine koju toodud ja võib rahulikut üle aia Verdega möriseda.

Karja kokku laskmine nii lõbusaks ei kujunenud. Kevin istus oma aianurgas ja vaatas pealt, kuidas Viisu ja Käsper Verde koplis ahnelt heina söövad. Verde vaatas teisest kopliservast pealt. Ja pidas vajalikuks Käsperile selgeks teha, et temaga enam mängida ei saa. Kui too liiga ligi tuli, mindi kallale. Hetk enne Käsperit kiire esiotsapööre ja tagakabjad lendu. Hämmingus Käsper ei osanud esialgu muud teha, kui vinguda. Ja minema kapata. Verde kappas vahel järgi, et ikka sälg aru saaks, kust piir jookseb. Sedasi kuskil 15 minutit, siis rahuneti, söödi heina ja põrnitseti üksteist kurjalt. Ei saa. Verde võib ju aia ääres teiste lähedust otsida, aga samasse koplisse veel ei mahu. Viisu oli õnneks noorte trallist tüdinud ja tahtis vanasse koplisse tagasi. Sinna nad Käsperiga kahekesi Verde rõõmuks ka läksid. Kevin sai vähemalt osa oma karjast tagasi oma valdusesse. Ootame, kuni Viisul ka varss käes ja piisavalt tugev karja minekuks. Ehk mammid koos moodustavad ühisrinde täkkude vastu ja panevad neile aru pähe, et varsad pole nende jaoks. Seega tuleb veel aedu ehitada. Viisu tahab omale koplit, kus varssa kasvatada. Ja ruunad oma suurt koplit.

Tihane on aastane

Tihane on meie kass. Täpsemalt Viktor Ludmilla Kukk-Tihane. Dokumentides küll Tihane. Tihase enda arvates on tema nimi Siuts. Tihane saabus meie juurde möödunud aasta jaanipäeval. Siis oli ta nii väike, et mahtus vabalt peopessa. Nüüd ei mahu enam süllegi. Tihase saime läbi Janne Orro loomakliiniku Tartus, kus töötav tuttav teda meile pakkus. Meil oli kass vaja. Ja Tihasel oli vaja kodu. Nii ta tuligi - ootamatult ja oodatult. Kõigest päevase etteteatamisega.
Kui ta tänavalt kliinikusse toodi, ei osanud ta veel süüagi. Võibolla seepärast ta ongi söögi suhtes valiv. Kõige meelsamini sööb ta krõbinaid. Konserve ja muid kassitoite näksib ka veidi. Kanafileed ja hakkliha võib ka süüa, aga jälle ainult natukene. Sinki/vorst vahel maitseb. Kala ei võta suu sissegi. Kärbsed, liblikad ja muud putukad on eriti maitsvad. Alguses sõi oma püütud hiiri ka, aga nüüd hoolib vaid elusatest hiirtest - mängida on palju lõbusam. Piima limpsib korraga paar keeletäit, koorejäätisega on sama lugu. Ongi lihtsam - täpselt teada, mida kass sööb:)
Aga Tihasele palju õnne sünnipäevaks!

Siinkohal tuleb edastada veel üks sünnipäevaõnnitlus. 22. aprill 2008 sündis minu õetütar Triinu. Kuna Tihase sünnipäeva keegi täpselt ei tea, siis võtsime selleks lähima koduse tähtpäeva. Nii et nüüd on neil samal päeval sünnipäev.
Triinule ka palju õnne!

Viimaste andmete kohaselt on Triinul juba kaks hammast. Sõnavara on tal ka juba päris tõsine - enamasti kõlab siiski Aitähh. Viisakas neiu. Kätest kinni hoides kõnnib ja jookseb juba omal jalal. Nii et Viisu sellekevadisest varsast jõuab ta vist ette. Temaga meil aega veel on. Järgmist sünnilugu tuleb veel mai lõpuni oodata.

Triinul on kaks hammast, Kevadel on juba neli. Kaks nädalat tagasi, kui teda viimati nägin, ei olnud ühtegi. Olid tugevad igemed, millega kõiki sügada taheti. Nüüd on neli hammast, nendega on veel parem sügada. Kahe nädalaga on Kevade veel suuremaks kasvanud. Ja veel tormakamaks. Aina põrkab mööda koplit ringi, kui vähegi jaksab. Emme Verde täpne koopia, ainult teised märgised. Ainult et Verde on muutunud rahulikumaks. Natuke veel võib näha särtsakat neiut, kes ta aasta ja paar kuud tagasi oli, kui meie juurde saabus. Aga enamasti on ta suur rahulik ema. Las varss kappab, tema on oma varsa- ja sälumängud juba mänginud. Aeg on olla suur ja eeskujulik.

Kevadel on reedel kolme nädala sünnipäev. Esimene kuu on iga nädal tähtis. Triinu puhul oli, Käsperi puhul oli, nüüd ka Kevade puhul. Õnne talle ette juba!

Käsperil on viimane kord tähistada kuu võrra vanemaks saamist. Pühapäeval saab 11 kuud sünnist. Edasi tähistame juba aastaid. Palju õnne temalegi!

Aga rohi juba haljendab, linnud laulavad ning sinikaelad ja sõtkad ajavad tiigi peal oma asju. Varsti saab ehk nendegi pisiperet hommikuti aknast imetleda.

Elu on ime

Kuus aastat ülikooli, sealhulgas terve arengubioloogia loeng ja praktikum pealekauba, ja ikka ei mõista. Üksteist kuud toimub mära sees midagi salapärast, kasvab ja areneb, et siis ühel täiesti tavaliselt päeval ootamatult maailma tulla, elada ja olla, joosta, kukkuda ja jälle tõusta, uurida ja uudistada. Kuid ei anna miski märku, et toimuks midagi salapärast. Mära on ikka mära. Sööb ja joob, tahab sügamist, kui hästi küsida, teeb ka trenni. Aga läheb midagi valesti ja salapärane kasvamine tema sees lõppeb?
Kolmandal kasvamiskuul viisime Verde näitusele. Kaks tundi panime teda treilerisse. Hüppas ainult ringi, hakkas vastu ja käitus üldse eba-Verdelikult. Ja minu süda valutas. Ei teadnud ju, kas kolme kuue eest läks õnneks. Kas kisa, tants ja tralli tiigi taga olid asja eest. Ja kas selline kaklemine märaga halvasti ei mõju. Öelgu teised, mis tahavad, minu süda valutas.
Viisul vajasid kabjag hooldust. Need vajavad küll alati, kuid mära ei lase, hakkab vastu ja loobib kõik mööda koplit laiali, kes kapju kätte saada tahavad. Värkige kirvega, kui soovi on. Esialgu ei andnud Viisu end kättegi, lõpuks usaldas ligi tulla, kuid võõra juuresolekul jooksis omadelgi eest. Ei tahtnud teda tookord taga ajada - läheb paanikasse ja mine tea, elu tema sees on habras. Pealegi me ei teadnud, kas ta üldse tiine on. Kui Käsper koplis oli, alles siis uskusime.
Ükskõik kui teaduslikult seletada, kuidas mingid rakud arenevad mingiteks organikillukesteks, kogunevad kokku ja kasvavad, kasvavad, kasvavad, kuni ongi üks toimiv organism koos, mina ikka ei mõista. Miks üks väike süda otsustab, et tema tahab tuksuda? Miks üks väike aju ühel hetkel on ja mõtleb, juhib ja tegutseb? Mis sunnib ühte rakukogumit olema isiksus, oma rõõmude ja murede, mõtete ja tegudega?
Kuud lähevad mööda. Mitte miski mära juures ei anna märku, et tema sees toimub midagi tõeliselt imelist. Mära puhul veel saad aru, kui tal mingi mure on. Aga väike kasvaja mära sees? Kas temaga on kõik korras? Saab ta piisavalt elemente ja ühendeid, molekule ja mida kõike veel, et kasvada suureks? Meditsiiniliselt ehk saab kindlaks teha, aga koplis mära sügades võib ainult talle kõrva ohata - Kas kõik on ikka korras?
Tasapisi muutub mära ümmargusemaks. Verde sale keha paisub õhupalliks. Viisust ta siiski jagu ei saa. Viisu ongi üks suur õhupall. Nagu kaks raskeveokit manööverdavad nad koplis ringi. Üks hetk Viisu ei mahu enam puude vahelt läbi - eile veel mahtus. Jõuga tullakse. Puud annavad vägevatele külgedele teed. Teise hobuse tagant välja saamine on täppisteadus. Hoolega vaadatakse seljatagune üle, tagurdatakse, kontrollitakse suunda, tagurdatakse. Pole lihtne sellist keret juhtida. Ja siis - ägisedes visatakse end pikali ja ühe kerge liigutusega keeratakse kogu kupatus üle selja. Mõnus. Kohe mitu korda järjest. Ühele küljele - teisele küljele. Üks korralik püherdus on seda väärt, et püsti ja pikali enam nii kergelt ei saa.
Märad muutuvad tigedamaks. Teineteise vastu. Jootmise ajal pole kummalgi märal kõrvu peas, need on nii vastu kaela surutud. Kevin julgeb ainult suure janu korral märasid eest lükata. Kaitsevad nad ennast ja oma sündimata varssa? Näib nii. Ruumi on ju vaja. Mida tigedamaks nad lähevad, seda enam nad tahavad, et ma nendega oleks. Verde, kes varem väga tähelepanu ei talunud, seisab kannatlikult paigal, kui teda sügan. Viisu oli Käsperit oodates valmis lausa sülle pugema, ainult ole tema jaoks olemas. Eriti need viimased kõige raskemad päevad. Sügadagi polnud enam vaja. Lihtsalt ole kõrval ja ütle vahel, et ta on tubli ja armas. Mida rohkem märade kõhud paisuvad, seda tigedamad nad on, ja seda rohkem vajavad nunnutamist.
Esimeseks tõsiseks märguandeks, et varss sündima hakkab, on mära kohutaval kiirusel paisuv udar. Nii nagu varss peab olema valmis, et maailma sündida, peab maailm olema valmis varsa sünniks. Kui seni sai väike olend kogu vajaliku ema sees, siis väljaspool ema ei ole midagi, mis teda toidaks. Peab leiduma moodus, kuidas ema saaks endiselt oma varssa toita. Kui hästi läheb, märkad enne poegimist veel vahatilku nisade otsas ja tead valmis olla, et varsti-varsti ta tuleb. Aga alati ei pruugi ka märgata. Ja vahel võib ka kauem minna. Käsperit ootasin kaks ja pool päeva pärast vahatilkade tulekut. Ikka ta tuli ootamatult. Liiga kaua ei tasu oodata. Verdel ilmusid vahatilgad enne keskpäeva, ja enne keskööd tuli Kevade. Sama ootamatult ja oodatult kui Käspergi.
Üksteist kuud on ta ennast ja ema ette valmistanud. Ja järsku ongi ta kohal. Väike olevus neljal väriseval jalal. Esimesed hingetõmbed, esimesed hirnatused, esimesed katsed jalule tõusta. Kõik see toimub veel senise energia arvelt, mis emalt saadud. Väike keha väsib aga kiiresti. Energia kulub ruttu, eriti kui päike ka enam ei soojenda. Aga öösel on millegi pärast parem sündida. Seega kiiresti-kiiresti tuleb leida tee emani, nõutada süüa, et edasi elada, et joosta ja hirnuda, maailma avastada ja vahel kõigest uuest ja huvitavast lihtsalt puhtata. Tuleb õppida imema.
See ei saa ju olla pelgalt juhus ja sõnademäng: ime ja imemine. Elu on ime. On ime, et üks kogumik rakke ühel hetkel toimetab koos, ühtse eesmärgi nimel. On ime, et üks kogumik rakke tunneb ja mõtleb, tahab ja elab. Imemine on elu alus. Hingama ja liikuma hakkab varss veel ema üsas saadud energi arvelt. Aga elamine kestab kauem kui mõni hingetõmme. Ja selleks peab õppima imema, et saaks emalt piima, mis annab jõudu, et olla elus. Et olla ime. Iga hetk on väikese olendi jaoks uus ja imeline. Iga mõte, iga tunne, iga samm, iga hingetõmme. Kõik on uus ja huvitav, ja imeline. Suurt hobust juba tunned, elu tema kõrval on pigem rutiin. Kui just midagi katastroofilist ei juhtu. Väikesed juhtumised ainult ilmestavad seda rutiini. Väike hobune muudab kõike. Tema puhul ei tea kunagi, mis võib juhtuda. Tema puhul ei ole veel rutiini. Ja suured hobused tema ümber kaotavad samuti oma rutiini. Ise nii väike ja mõjutab nii palju. Aga seda sellepärast, et ta on ime. Ta on tulnud, et elada. Tal on vaja oma ruumi. Ta nõuab oma osa tähelepanus. Ka tema tahab olla sügatud, olla armas ja armastatud. Suurte puhul on see juba paigas, et nemad on oluline osa igapäevast. Aga väike loom peab alles mahtuma igapäevaellu. Pole ka ime, et tema saab ootamatult rohkem tähelepanu kui teised. Andke andeks, ka teie olete olulised. Ent te olete siin ilmas olnud juba nii kaua, et teie olemasolu on iseenesest mõistetav. Äsjasündinud varsake on aga suur ime. Seni, kuni ka tema kasvab suureks ja igapäevaseks. Armsad olete te kõik siiski endiselt!

Sünnipäevaõnnitlustega & sünnipäevaõnnitlusteta

Verde ja Kevade on ainuõiges koplis. Piisab akna alla astumisest ja pikksilma kätte võtmisest, kui nad kohe nägemisulatuses on. Saab iga kell kindel olla, et noore perega kõik korras. Hommikul ongi esimeseks asjaks käik akna juurde. Verde sööb. Viisu ja Käsper tukuvad aia ääres. Kevade kepsleb. Kepsleb sammukese aiale lähemale. Verde sööb, suured aia taga ei liiguta. Kepsleb veel lähemale, päris aia äärde. Viisu-Käsper uudistavad. Verde pöörab välgukiirusel ringi, sammub aia äärde, kõrvad lidus, ja pöörab end uuesti ringi. Kevade ei tule kaasa. Uuesti, Verde läheb varsa ja aia vahele ja suundub tagasi heinakuhja poole. Kevade kappab emme kõrval kähku kaugemale. Ei saa veel suurde karja!
Kõike peab uurima, kõik on uus ja huvitav. Veekäru on põnev. Kevade hiilib emme juurest eemale. Nuusib käru siit ja sealt. Kaapab jalaga. Üritab kärusangadest läbi minna - ei saa, oh seda üllatust. Uurib ja vaatab. Ja tagasi emme juurde. Laps olla on väsitav, ajab kõhu tühjaks.
Kevadel on sünnipäev. Kevade saab nädala vanaks. Sel puhul tulevad külalised. Kaugelt. Nädal tagasi ootasid nad 300 kilomeetri kaugusel, et Kevade ilusti sünniks. Nüüd tulevad külla. Minu ema ja isa. Väidavad küll, et tulevad pühade puhul. Aga kes neid ikka usub. Ikka Kevade pärast. Tema pärast võtavad Tartust ka Kati kaasa. Kevade on nii pisi, aga juba nii tähtis.
Külalised on huvitavad, ent palju võõraid korraga pole tore. Tutvume külalistega ükshaaval. Kõigepealt poeme Katiga heinarulli taha. Verdele leib hambusse ja saamegi Kevadet sügada. Siis aga jalutab Verde minema. Laps sabas. Jalutab Memmele-Taadile vastu. Neil on leiba, rohkem leiba. Kevade uudistab, võõrastab, proovib mokaotsaga - täiesti ohutud, võib sügada. Kevade naudib tähelepanu, poseerib fotode jaoks. Emme ju ei karda võõraid, miks tema peaks. Kevade ei tea, et emmele on need inimesed juba tuttavad.
Teeme tiiru teiste ponide juurde. Kevin kappab aia äärde, tema tahab ka tegelemist, aga ennekõike Verdel silma peal hoida. Viisu ja Käsper naudivad sügamist. Kevad on, talvekarv on lahti, sügeleb ju hullupööra. Sügame, kuni jaksame.
Läheme tagasi Verde koplisse. Ajame seal lihtsalt juttu. Verde sööb. Kevin pöörab meile selja, läheb eemale ja tukub. Viisu-Käsper mõtisklevad niisama aia ääres. Kevade hiilib lähemale. Enam ei pelgagi. Lubab end sügada, neli inimest ümber. Väike julge varsake.
Külalistel on aeg tuppa tagasi minna. Jääme Katiga veel mõneks ajaks Kevadet sügama, peame ju veel hobudele süüa andma ja vett vedama. Olgu, aitab, läheme askeldama, kuigi kuidagi ei raatsi. Kevade saadab meid veidi, jääb seisma ja hõikab järele.
Kaer ja pudi jagatud, hakkame vett kärutama. Kevade koplist on võimatu käruga läbi saada. Varss tuleb käru uudistama. Seisab risti tee peal ees. Ei saa ju lapsest üle sõita. Teine kärutäis jääb samuti korraks seisma. Otse meie ees sööstetakse galopis ümber ema, paras kordering tuleb välja. Selline kappamine on väsitav. Kevade seisab ja hingeldab. Hakkame käruga edasi liikuma. Uus ring, teisest jalast. Tubli laps, teeb trenni. Natuke puhkust, ja kolmaski ringi. Lõpuks väsib, saame siiski viimase kärutäie ära viidud.

Sünnipäev on läbi. Külalised veel piiluvad aknast, kuidas Kevade kepsutab. Keegi ei märkagi, et Kevin sai kaks päeva tagasi 7-aastaseks. Enam ei olegi noorhobune. Keegi ei märkagi, et Stefanil on sünnipäev. Ei mingeid õnnesoove, ei viilu leibagi.

Palju õnne sünnipäevaks!

"Võta mind sülle"

Kevade ja Käsper on täiesti erinevad varsad.
Nojah, Käsper on täkk, Kevade mära. Käsper on raudjas, Kevade kõrb.
Käsper sündis hommikul, Kevade õhtul.
Käsper sündis eraldi ja koperdas karja juurde, Kevade sündis otse ja avalikult, karja nuusib vaid üle aia, kui ema lubab.
Käsper tõusis püsti kiiresti, kuid imema saamine võttis aega. Kevade üritas kaua tulutult püsti saada, imema sai sellega võrreldes ruttu.
Oma esimesed elupäevad Käsper enamasti magas, Kevade ei taha magada, kappab ringi seni kuni jaksab, siis magab.
Käsperil võttis aega enne kui usaldas ligi tulla, nuusutas ninaotsaga, lähedale lubas aga alles tagumikku sügama. Kevade tuleb ettevaatlikult ligi, aga lubab end sügada lõua alt ja rinnaku pealt. Ei tohi temast kõrgem olla, ei tohi talle silma vaadata, aga kuiv hein on maas, seal peal on hea istuda ja heinas krabistada, varsti on väike nina kohal - Tere! Süga mind!

Üks asi on neil sama. Mõlema esimene varsarumalus - sülleronimine.
Väike varss on armas, aga väikesed kabjad võivad päris valusad olla, eriti kui nad sulle peale astuvad. Väike varss mahuks küll sülle, aga aasta pärast, kahe aasta pärast. Kevin sai paar päeva tagasi 7 aastaseks. Sellist küll sülle ei taha. Varss ei roni sülle, muidu tahab sinna ka täiskasvanud hobune.


5-päevane Käsper


12-tunnine Kevade


6-aastane Kevin. Teine ühine asi varssadel, nende uhke isa:)

Kevade saabumine

Verdel on viimasel ajal raske olnud. Tema ilus sale keha on omandanud ümmargused vormid, kõhu sees aga käib üks nihelemine ja põtkimine. Meeleolu pole ammu enam olla, enamuse ajast seisab kas teistest üksi või näksib heina. Käsper küll üritab mängida temaga, aga sellest ei tule tavaliselt midagi välja. Verdel on raske olla.
13. märtsil avastasin kõhu alt suurenenud udara, nädal hiljem oli see tükk maad suuremaks kasvanud, järgmiseks nädalaks olid ka nisad alla vajunud oma udaravoltide vahelt. Verdel oli veel raskem olla.
3. aprill veidi pärast keskpäeva olid nisade otsas vahatilgad. Kuni 72 tundi võib minna. Verde polnud seda nägu, nagu tahaks poegima hakata. Hommiku poole oli teistest eraldi, aga siis läks karja tagasi. Raske on olla, aga mitte midagi uut.
19.30, Verde on endiselt õnnetu. Aga jookseb oma õhtusöögi järele. Pärast krõmpsutab isuga heina.
22.30, otsustan teha viimase ringi koplis, et siis oma paar tundi magada ja jälle koplisse. Jne. Kõik tundub olevat korras. Kevin nuusib Verdet, Käsper üritab samuti oma mängukaaslasega jutule saada. Ei midagi, Verde jalutab eemale. Otsustan ponidele heina juurde tõsta kui märkan, et Verde saba pole õiges asendis. Taskulambist valgus peal, oleks nagu siiski kõik korras. Aga ei ole, saba all ripub valge limane ollus. Paanika.
Mõistus ei tööta enam. Mida, mis, kuidas? Meenub, et millalgi sai heinarulli juurde nöör pandud, Käsper oli aia alt hulkuma saanud ja teda tuli tagasi talutada. Sööstan nööri otsima, et Verde eemale viia. Samal ajal helistan Janikale, ta lubas seltsi tulla. Nööri ei ole. Selja taga viskab Verde end heintele pikali.
Kevin on peamine uudistaja ja ohtlikum, seega haaran tal päitsetest ja viin kõrvalkoplisse. Kevin on tubli, tuleb, kui vaja. Viisu seisab küll kaitsva müürina Verde kõrval, kuid Käsper võib mära segada. Seega Viisu kaasa ja teise koplisse, Käsper jookseb ise järgi. Verde ägiseb maas.
Käigu pealt telefonikõne Pallasesse. Hetk hilhem tekib küsimus, mis pidi varss peab olema. Õiget pidi on. Verde saba alt paistab kaks valget kapja ja nende kõrval pisike ninaots. Verde ägiseb veel rohkem.
Kiiresti veel kõne isale, et 300 km kaugusel ka teataks, läks lahti. Siis Verde juurde. Valge ollus on praktiliselt tervenisti väljas. Verde on märg, hingeldab ja lamab. Silitan ja sügan teda, hoian ühe käega päitsetest, et ta tõusta ei saaks, ent võimaldan tal pead pöörata. Samal ajal üritan aru saada, kas väike ninaots hingab. Ei julge Verdet lahti lasta, äkki tõuseb püsti. Varss puriseb, hingab ja vähkreb. Hingamisteed on lahti. Hea seegi. Korraks katsun ninaotsa üle, ent see ajab väikse looma rabelema. Jätan ta rahule, tagasi Verde juurde.
Verde lamab endiselt rahulikult. Nuusutab varssa, ütleb talle paar julgustavat mörinat ja kogub end edasi. Varsa üks esijalg on Verde tagajala all. Aidata see kätte saada või ei? Pigem mitte,Verdele ei meeldi tagajalgade näppimine, võib ehk seepeale kogemata varsale viga teha. Varss rabelem, vigiseb, hüüab ema appi. Verde lamab edasi.
Lõpuks jõuab ka Janika kohale. Vaatame selja tagant varssa kui minu silma jääb verine ollus Verde saba all. Liiga palju verd minu jaoks. Ei mõtle kaua, telefon pihku ja helistan dr. Siibojale. Kell ei ole veel nii palju. Ei ole rumalaid küsimusi. Loomaarst saab tülitatud, mina maha rahustatud. Mära lamab endiselt, varss vigiseb ja sipleb.
Verdel sai lõpuks lamamisest kõrini. Hooga püsti, päramised tulevad ära. Sai vist ikka kõik välja. Mul hakkab igaljuhul varsti vist halb. Liiga palju verd. Minu jaoks liiga palju. Noor mamma tatsab ringi, nuusutab varssa, nätsutab lootekotiga, ja hakkab sööma. Varss nutab, Viisu, Kevin ja üks ruunadest vastavad. Verde sööb.
Nühime varsa heintega kuivaks. Kui Verde ligemale tuleb, jätame nad rahule. Veidi aja pärast nühime veel veidi. Ehk sai kuivaks. Nabanöör saab ka kuidagi joodilahusega üle valatud. Minu käed samuti. Uurime saba allt, hiljem saame aru, ikka mära. Verde sööb enamuse ajast, varss proovib jalgele rabeleda. Hüüetele vastavad kõik teised peale ema. Iga ponnistus püsti saada lõppeb kukkumise ja nihkumisega kallaku poole. Verde sööstab appi, aia taga on ju Kevin.
Kiired ümberarvutused ja Kevin teise koplisse. Kui läheb aia alt läbi, siis kisume kasvõi traadid maha. Proovime korra varssa üles poole nihutada. Verde läheb sellest närvi. Jätame nad rahule. Mingi hetk helistab Janika Reinule, saame lohutust, paar tundi võib minna enne kui püsti saab. Valvame.
Kevinil on heinarulli lõpp, otsustame selle Verdele lükata. Selle asemel et tema seda sööma hakkaks, saab sellest meile hoopis istepink. Janika jääb ema-varssa valvama. Lähen tuppa, keedan teed. Mõned sõnumid on juba teele saadetud. Ei jõua väravast väljagi, kui Kati helistab. Mõistus ei tööta endiselt. Kui palju vett termosesse panna tuleb? Ema aitab telefoni teel. Teatan veel Sannale, et meil varss. Soovitab, lüpske natuke piima ja kallake varsale suhu. Koplis Janikaga üritame. Kaua ei proovi, Verdele see ei meeldi, tagajald tõuseb hoiatavalt.
Varsti saab kaks tundi täis. Verde sööb, varss rabeleb. Kui järsku... Viimased pingutused ja väike keha on nelja jala peal. Nüüd enam ei pääse. Pisikesed jalad sibavad ema poole. Väike ninaots leiab udara, kui nisade kätte saamine on raske. Kas sai imeda? Või ei? Jälgime. Ootame. Paar korda üritab varss läbi aia isa juurde saada. Kevin läheb närvi, Verde on paanikas. Varss jääb siiski emale. Otsus Verde kinni võtta ja heinarulli juurde viia lõppeb Verde põgenemisega, varss sabas. Viisi-Käsper hakkavad oma aia äärt mööda noori jälitama. Verde püüab uuesti põgeneda, kuid peab peatuma - varss on jääl pikali.
Uued katsed, neli jalga ise suunas, aga ikka püsti. Verde juhib varsa kaugemale. Tõin enne Verdele kaks ämbritäit vett, ühe jõi ta kohe tühjaks. Sinna paneme kuivatatud saiad, mis toast koos teega tõin. Mõjub, Verde tuleb saia tahtma. Meelitan ta heinarullini. Sinna ta jääbki.
Toome veel prozektori kõrvalkoplisse, suuname valguse noorele perele, ja saabki ise magama minna. Toaaknast paistab nüüd Verde ilusti kätte. Ehk ei lähe uitama. Kell on kaks läbi.
Nelja ajal läheb uni ära. Teen tiiru koplis. Tundub, et kõik on korras. Tagasi magama.
Seitsme ajal on juba valge, viskan aknast pilgu kopli suunas. Verde oma heinahunniku otsas, ehk on varss ka kusagil seal. Veel üks kiire uinak.
Kell on pool üheksa. Ajan end üles, uni veel silmas, ja lähen koplisse. Väike loom ajab end kiiresti püsti. Ei mingit probleemi enam. Verde annab märku, et ma lähemale ei tuleks. Ei kavatsegi. Toon neile juua. Kuna Verde ei taha, viin ühe ämbri ja sületäie heina Viisule-Käsperile. Teen veel mõned telefonikõned. Varss kappab rõõmsalt ümber ema, teeb isegi mõned galopisammud. Vahepeal matsutab nisade kallal. Verde kiunatab, kui nina valesti läheb. Aga laps õpib, leiab õige koha ja matsutab edasi. Kui väsib, otsib heinte sees sooja koha ja viskab pikali.

Kevade on saabunud!

Äratus!

Kell on viis hommikul, katuseaknal krabistab vihm ja teki all on mõnus soe. Mitte kauaks. Teki serva alt välja hiilinud varvaste ümbert haaravad kaks karvast käppa. Hetk hiljem tulevad käppade seest välja küüned. Tore on. Varvas kähku teki alla peitu. Uni on aga tõsiselt häiritud. Natuke hiljem kaevavad kaks käppa end teki alla, varvaste suunas. Kui kohale jõuavad, jälle küüned välja. Äratus! Tihasel on igav, Tihasel on nälg, Tihane tahab õue. Ükskõik, mis mure tal parasjagu on, magajat on kõige lihtsam äratada varbaid küünistades.

Ikka ei ärka? Selge, põrandal on kilekott, seda on nii mõnus krabistada. Ja segab väga efektiivselt und. Ikka ei ärka? Nonii, tuleb hakata pahandust tegema. Ja kõige lihtsam selleks on minna laua peale, seal ju ei tohi olla. "Siuts, mis teed!" Ega see pahandamine ei mõju, pahandaja on ju teki all, ei taha tõusta. Mis siis, et väljas on veel pime, ja vihm krabistab nii uinutavalt. Laua peal olemine mõjub ainult nii palju, et järgmine hetk haaratakse kassil turjast ja visatakse ta toa teise otsa. No ei saa äratatud:( Mõned katsed veel ja Tihasele aitab. Tuleb oodata, kuni lõpuks ise üles tõustakse. Seni tuleb mujalt tegevust otsida.

Koplikord

"Koju!" "Koju-koju!"

Seda kutset on koplielanikud terve päeva oodanud. Nüüd antakse süüa, kellele kaera, kellele lisaks ka pudi. Heinarullid jäetakse kiirelt seljataha ja joostakse nii kiirelt kui jalad võtavad kopliväravasse ootele.

Päev koplis algab vee vedamisega. Suvel on sellega lihtne, vesi tuleb voolikuga tiigist, pump pumpab, tuleb ainult pilk peal hoida, kui juurde tahetakse. Eelmine talv tassiti tiigist ämbritega. Kaks-kolm korda päevas, vähemalt kuus ämritäit iga kord, nii nagu joojatel soovi oli. See talv on lihtsam - käruga. Ümmargune jooginõu mahub täpselt kärusse, tõsta tiigist ämbriga vesi sisse, lükka käru koplisse ja kalla hobustele vesi künasse. Keset talve, kui öösel (ja vahel ka päeval) külmetas, algas vee vedamine jää lõhkumisega. Kõigepealt tiigis olev auk lahti ja siis joogikünad jääst puhtaks. Tuba kütta pole vajagi, kui külm hakkab, välja jääd lõhkuma.
Mõni hobustest on tavaliselt ikka joogikohas ootamas. Ponid paremal, ruunad tulevad kaugemalt oma väravasse. Ei, enam mitte, vahepeal on toimunud koplite vahetused. Ruunad ootavad nüüd paremal, ponid tulevad vasakult ümber varjualuse ruunade endisesse väravasse. Vett kärutatakse seni, kuni joojaid leidub. Soojema ilmaga, kui vesi enam ei jäätu nii palju, et hobustel raskeks läheb, saab künad vett täis jätta. Joovad siis, kui tahavad.


Ruunad jootmist ootamas

Edasi hein. Siiani seisis ponidel koplis heinarullikuhi. Alguses plaanitud rullide ükshaaval ette lükkamisest ei tulnud lõpuks midagi välja - ponid tegid kollektiivse otsuse ja lükkasid rullide ümbert aia maha. Ruunadele lükati kord nädalas rull ette. Kui hein otsa hakkas saama, tuli lihtsalt uus koorem tellida. Uee korraga uus süsteem - ruunadel on ponide rullihunnik, ponid saavad tiigi tagant koplist jao pärast juurde. Praegu saavad kolm korda päevas igaüks sületäie, kui lahtine rull otsas, piisab järgmise aeda lükkamisest. Viimased kaks rulli veerevad küll.


Ponid ja heinarullid


Käsper oma heinarulle valvamas

Õhtul kordub kõik jälle uuesti. Vesi, vesi ja veel kord vesi. Seni kuni joojaid leidub, ja vahel ka künad täis - oleneb ilmast. Õhtul on ka söötmise aeg. Kõigepealt ruunadele nende portsud. Stefan tervitab oma kohal järjekordse kummardusega - üks esijalg üle teise. Halvaaga meenutame vana "Loobu" käsklust - nüüd vaatab juba ise kõrvale, kui kaera hakkan andma. Vana hobu õpib ka uusi trikke:) Ponid ei taha väga oma rivikorda sisse võtta. Kevin on neist kõige kuulekam ja seisab kannatlikult väravas oma kohal. Samas on ta ka ainus, kes ei pea kartma, et keegi tema sööki himustaks. Kui Kevinil on ämber ees, püüavad ka märad, ent tulutult, mingitki rivikorda saavutada. Asi lõppeb tavaliselt sellega, et Viisu sööb oma ämbrist mõned ampsud ja vahetab Käsperiga kohad, loovutades oma ämbri talle. Verde on veidi eemal ja jõuab oma söögi ära süüa enne, kui Viisu oma suure kere tema poole suunab.

Viimased ettevalmistused veel ööseks - vesi ette, ponidele viimased heinasületäied ja "Head ööd!" Järgmine hommik algab kõik jälle uuesti.

Tihane on suur

Kuidas aru saada, et kassipoeg on suureks kasvanud?

Tuleb minna kliinikusse, et kassipojale toitu osta, ja avastada, et kassipoegadele mõeldud sööki ei ole.

Umbes üheksa kuud tagasi, eelmisel jaanipäeval, tuli meie juurde elama Viktor Ludmilla Kukk-Tihane, ehk Tihane, või koduselt Siuts. Meie juurde saabus ta läbi Tartus asuva Janne Orro loomakliiniku. See on ka lähim koht Tartus, kust ma talle sööki käin toomas. Senini kord kolme nädala tagant 2kg kassipoega pudi, Science Plan, seekord aga meie pudi ei olnud. Nii tuligi Tihasele võtta väike pakk suurte kasside sööki. Ta juba 11 kuud vana ka, võiks juba ju suur kass olla.



Tihane oma esimesel päeval kodus



Ja kuus kuud hiljem

Sportponi ja peotäis ussirohtu

See siis ongi kevad? Hommikul sadas lund, õigemini tuiskas lausa. Ja meie pidime varssa võõrutama. Nojah, mis lubatud, tuleb ära teha.

Tõnu oli varjualuse ustega ühele poole saanud. Uhked nägid välja küll. Mul jäi üle veel ainult viimased jääkoormad välja kärutada ja allapanu sisse kärutada. Ei midagi uhket, lihtsalt suvel ebaühtlaseks trambitud pind tuli tasaseks saada. Selleks kõlbas ponide poolt kõrvale pandud söödamatu hein küll. Eks hiljem saab selle kompostihunnikusse lükata. Ja varjualuse ümber oleva kopli traat tuli valge lindiga asendada. Selleks ajaks oli Kati ka lõpuks välja jõudnud, nii et läks kiiremini. Ilus sai. Ma olen kogu aeg tahtnud traadi asemele valget linti. Sel suvel asendan kindlasti kogu traadi lindiga. Palju lihtsam käsitleda ja ilusam näeb välja ka. Peaaegu nagu minu unistus valgetest lattaedadest. Aga meie küngastele lattaed ei sobiks. Enamus kopleid muutuvad nagunii ajutisteks, mis v.a. nurgapostid kokku korjatakse kui neid enam vaja ei ole. Sügisel, kui hein on tehtud ja süüa väheks jääb, piiratakse nii suur ala kui saab aiaga. Talveks tagasi väiksemad talikoplid. Suvel vahetame kopleid, siis saan söödamatu kraami vahepeal maha niita ja sõnniku välja vedada, ei ole segavaid loomi ümberringi hiilimas.

Järgmine ülesanne oli palju keerulisem - hobuste ümber paigutamine. Nagu Janika pärast mainis - mul on teravate hammastega karjakoera vaja. Kaks karja tuleb ringi paigutada nii, et nad kokku ei puutuks. Kui Kevin üle aia ninapidi ruunasid nuusutama pääseb tuleb varsti aedu lappima hakata. Ruunasid loodetavasti mitte. Seega toimus väikest viisi kastide-lükkamise-mäng.
Kõigepealt ruunad. Kuna nende endises koplis polnud ühtegi ligipääsetavat väravat - viimase hüppas Käsper nädal tagasi puruks - tuli neile kõigepealt taas-suletav auk aeda teha. Ja siis ruunad nööriotsa ja minek. Hmm, Stefan ei tule sedasi. Seega, Halvaa nööriotsa ja Stefan sappa. Tuleks ta siis ilusti sabas, ei, tal vaja ringi joosta, mis tekitas ka Halvaas soovi ringi joosta. Siin tulevad appi nöörpäitsed, millega Halvaa sai kohe aru, et ei maksa jooksma hakata. Aga pea püsti käekõrval võib ikka kepsutada. Õnneks Stefan väga kaugele jooksma ei hakanud ning tuli ilusti aeda tehtud august Halvaa järel läbi. Lahtilastud Halvaa aga pidas vajalikuks oma "karjale" natuke kombeid õpetada. Eriti kuna vaheaia taga näitas Kevin, et seal on tema territoorium ja nood "täkud" ärgu sinna ronigu. Seega puhkes ruunade koplis väike madistamine. Hambad laksusid, Halvaa omad ainult. Pikalt üksi elanud hobusena on ta karjajuhi rolli ilusti sisse elanud ja pani kähku paika, kes kus olla võib. Ehk siis - Stefan tema selja taga, ponide ligi ärgu trügigu.
Edasi ponid ruunade koplisse. Tegelikult on see ponide suvekoppel, mis koosneb kahes koplist, mida läbib võsastunud madal kraav. See võsa neile meeldib. Lisaks on seal veel kasesalu, mille nõrgemad puud Viisu eelmisel suvel välja praakis. Ponide all mõtlen ma meie nelja raskeveohobust - Kevin, Viisu, Verde ja Käsper. Kui Kevin-Viisu veel kahekesi olid oli nende transportimine lihtne. Ütlesin ainult, et minek, ja suured loomad tulid nagu kutsikad mul sabas kuhu vaja. Nüüd on see raske - kellelgi on ikka vaja kuhugi midagi uurima minna. Mispeale Kevin peab korrarikkujale järgi minema, misjärel läheb ülejäänud kari omakorda temale järgi. Seega võtsin Kevini nööri otsa ja läksin väravaid avades ees, Kati tuli märadega järel. Üks hetk näis kõik toimivad, seejärel sööstis üks mära ühes suunas ja teine teises, Kati ei suutnud piisavalt venida ja nii kihutasidki märad korded taga lohisemas mööda kopleid ringi. Kevin on siinkohal tubli ja arukas. Vaatas küll silmanurgast seda korralagedust, ent tuli ilusti minuga kaasa uude koplisse, kuhu ta värava taha ootama jätsin. Seejärel märadele järele. Verde oli tagasi oma vanasse koplisse putkanud, kust Kati ta jälle kätte sai, Viisu Käsperiga oli aga kadunud. Künklik maastik, hetk hiljem nägin, et ta oli ruunade aia äärde läinud. Ehk tahtis Käsperit sinna viia? Mine tea. Tema püüdmisega oli rohkem tegu, mind lähenemas nähes kihutas ta jälle minema. Tavaliselt ta sammust kiiremat tempot üles ei võta, aga nüüd sööstis traavi-galoppi koplite vahel, Käsper ja korde sabas. Verde oli selle aja peale Kati poolt Kevini juurde pandud. Lõpuks suutis ka Viisu õige värava üles leida ning Kati korde tema päitsete küljest eemaldada. Madinat jätkus aga kauemaks, kuna taasühinenud ponikari pidi ju mööda oma uut koplit ringi sööstma.
Järgmine ümberpaigutus oli lihtsam. Ruunad ponide koplisse. Selleks oli vaja vaid kolme posti jagu vaheaeda eemaldada ja värav lahti teha. Uus koppel tõi endaga kaasa uued jooksutuurid. Vaja ju kõike uurida. Halvaale pakkus erilist huvi varjualune. Vaatas pikalt üle ukse sisse. Ta on ka varem seal kinni olnud, ent siis oli uste asemel vaid palk ette pandud.
Kuni ruunad oma uue kopli on üle vaadanud ja maha rahunenud otsustasime Katiga varjualuse juurde heina veeretada. See ei olegi niisama lihtne, kuna enamus Metsavenna käest saadud heinast on rullides, mis ei ole kuidagi enam rulli moodi. Aga see-eest on hein hea. Mõnusalt kuiv ja krõmpsuv. Söö või ise. Eriti oluline on see ruunadele. Seisab veidi õues ja tuuldub, ning ei tolma enam. Kerge lumesadu mõjub ka lisaks hästi. Ruunadel on emfüseem. Nad ise ei tea seda. Halvaal pole üldse näha, et midagi valesti oleks, aga loomaarstiga vaatasime paar aastat tagasi - on küll. Stefanil on hullem. Aasta tagasi oli hingamine olnud nii halb, et seda oli kaugele juba kuulda. Meil saab aru, et miskit teda vaevad, kui hoolega jälgida, kuidas ta hingab. Isegi köhinud on ta kodus harva. Vahel, kui hein kurku jääb, köhatab paar korda. Hullem oli siis, kui ma paar päeva pärast tema koju saabumist Halvaa koplist välja võtsin. Siis jooksis paaniliselt ringi seni, kuni köhahoog peale tuli. Andsin talle Halvaa tagasi. Hiljem pole enam nii närvi läinud. Nüüd ootab viisakalt väravas, kuni Halvaa töölt koju jõuab. Või läheb heina sööma. Alati järgneb sellisele ootamisele ka väike mängutuur. Seega, veeretasime Katiga heinarulli. Kuni see otsustas ära laguneda. Peaaegu jõudsime kohale. Viisin hanguga laiali pudenenud heina varjualusesse. Kuna ruunad olid otsustanud, et nemad sellest koplist enne ei lahku, kui mõnda nõusse vesi ei teki, lasin Katil neid seni joota. Siis saime varjualuse ümbert kopli hobusevabaks. Nüüd oli aeg Halvaa varjualusesse viia. Viimati elas ta tallis 2007. aasta 1. mail. Seega suletud ruum tekitas kerge paanika, mida omakorda võimendas Stefani sööstud mööda koridori üles koplisse ja tagasi värava taha. Õnneks on nad mõistlikud loomad ja rahunesid kähku maha. Mis tähendas, et oli aeg minna Käsperile järele.

Väike poni tuli rõõmsalt minuga kaasa. Ülejäänud jäid väravasse ootama, ent keegi ei kutsunud teda enam tagasi. Kõik läks ilusti, kuni Käsper avastas, et tegemist ei olegi niisama kena jalutuskäiguga. Kordega siia-sinna teda juhtides saime lõpuks varjualuse juurde. Lapse hõikumistele vastas aga ainult Halvaa, kes teda selleks ajaks juba näinud oli ja rõõmsalt kutsus. Tundus, et asi laabub, kuna Käsper enam karja poole ka ei kiskunud. Kuni Kati tema latriust avama hakkas. Mis iganes last ehmatas, järgmine hetk sööstis ta tuldud teed tagasi. Viimasel hetkel sain puud pidurina kasutades ta seisma, mille tagajärjel Käsper jalgealuse kaotas ning mina oma käega täie hooga vastu puud lendasin. Valus oli. Hambad ristis julgustasin last edasi varjualusesse minema. Uudistas, uudistas, ja julges lõpuks sisse astuda. Lõpuks ilusti omas latris. Halvaa andis läbi vaheseina märku, et sealpool on tema ruum. Sellisest kohtlemisest veidike hirmutatuna otsustas Käsper proovida, kas välja saab. Ei saanud. Väikselt ponil pole piisavalt jõudud, et ust eest ära lükata. Tundus, et rahuneb. Lõupuks jõudis ka Inga naabertalust koos oma mehega kohale. Arutasime parasjagu, kas maksab Halvaad Stefaniga vahel kokku lasta, et nad joosta ja mängida saaks. Järgmine hetk otsustas Käsper, et talle aitab. Paar katset ja hetk hiljem rippus ta kõhuli ukse peal. Ise ulatus sellest vaevalt üle piiluma. Aga nüüd kõõlus, esijalad ühelpool, tagajalad teisel pool. Paanikat ei jõudnud veel tekkida, kui uks järgi andis. Ja poni oli jälle vaba. Nii palju siis minu ilusatest ustest. Egas midagi, pärast pikka arutelu otsustasime, et paneme Käsperi Keviniga ühte koplisse, ehk ei kipu tuttava hobuse juurest Viisu juurde. Veeretasime neile isegi suure rulli heina seltsiks. Mõttetu, 1,5 tuni hiljem oli Kevin üksi, Käsper õnnelikult tagasi ema juures. Juhtunust andis aimu ainult õnnetult keset koplit lebav krussi keritud värav. Madalam värav püsis oma kohal - põhjus, miks Kevin karja juurde tagasi ei saanud.

Kuna eelmisel päevl oli ussirohu tellimus kohale jõudnud, siis oli, millega end paar tundi hiljem lõbustada. Seitse süstlatäit ussirohtu hobustele sisse ajada - suured ponid saavad lisaks ühe süstla kolmepeale, nad nii suured. Kõigepealt Halvaa ja Stefan. Kuna Halvaal polnud päitseid peas ja Stefan kardab ussirohusüstlaid (seekord isegi nuusutas, mis see on, mis mul käes) said nemad oma portsud kaeraga. Stefan küll pirtsutas veidi, aga kui leidis, et ilma kaera ei saa, sõi ka oma osa sisse. Ponidega on teine lugu. Eelmine kord pidin üksi hakkama saama, ja kui ühe süstlatäie veel sain neile sisse topitud, siis seda 1/3 ei tahtnud nad enam kuidagi süüa. Kaua ma topin neile naljakaid asju suhu. Kahekesi on lihtsam. Mina hoidisn hobuste päid ja Kati tegeles süstla hobusele suhu saamisega. Õnnestus. Viisu küll püüdis minema jalutada ning Verde üritas viimase kolmandiku saamisest kõrvale hiilida, aga oma portsud said kõik kätte ja kaduma ei läinud tilkagi. Käsper on ponidest ainus, kes ussirohtu vastuvaidlemata võtab. Korra olen seda talle lausa üle aia andnud.

Katastroofiga alanud päev läks siiski lõpuks lõbusaks kuna õhtul otsustasid ämblikud tuppa jalutama tulla. Kati põgenemisi oli tõsiselt lõbus vaadata. Kahjuks pidi üks ämblikutest seejärel õue kolima. Ehk ei ole enam liiga külm.