Jaanipäeval tants ja trall - ehk treeningud algavad

Iga aasta teeme üks-kaks korda lõket. Jaanipäeval ja maipühadel. Vahel ka mõned väiksemad lõkked. Lõkkeplats asub vahetult hobuste kopli kõrval. Enamasti, vähemalt kõigil jaanituledel, satub sinna koplisse Halvaa. Mistõttu tuleb kindlasti jälgida, kuhu suunas tuul on ja vajadusel Halvaa suitsu teelt eemaldada ja välistada, et ta sinna ka satuks. Õnneks Halvaa väga suitsu kätte ei roni. Halvaal on nimelt emfüseem, kopsuhaigus. Kergel kujul ja sobivates elutingimustes, mõõdukal töö ja treeninguga ei ole õnneks aru saadagi, et midagi viga oleks. Stefanil see-eest on tõsine emfüseem. Õnneks pikk puhkus ja sundasendis söömine - pidevalt nina maas ja ringi liikudes - on hingamisraskused vaevu nähtavad. Vastu kevadet, kui hein rohkem tolmama kippus, hakkad küll rohkem külgedega hingama. Ent kiire minu poolne reaktsioon tuvastas põhjuse, heinakuhi sai laiali lammutatud, sellele kerge vihmasadu peale tellitud ja kõik jälle korras. Stefani pärast tuli sel korral hoolega vaadata, kuhu suunas tuul lõkkest suitsu puhub, et hobusele liiga ei tehtaks.

Karjades ja koplites on vahepeal tõsiseid muudatusi toimunud. Halvaa ja Stefan elavad peaväravast paremal, kus on neil üks suur koppel. Selle kõrval on kaks koplit, mille vaheaed sai maha võetud ja mida sai veel ühe kopli jagu laiendatud. Ruumi kui palju, nelja kopli jagu. Ponid elavad tiigi taga. Selle kopli ja järgmise vaheline aed on samuti maha võetud, moodustades ühe suure kopli koos kraavi ja võsaga. Kopli taga sai taastatud sügisene koppel ümber kase- ja õunapuude salu ning see veel omakorda laiendatud, seega samuti nelja kopli jagu maad. Käsperil on ehk ühe hobuse kohta kõige rohkem maad. Käsper nimelt aeti Kindrali kuuendal elupäeval toimunud karja kokkulaskmisüritusel karjast välja. Ja mitte ainult Kevini poolt, vaid ka mamma Viisu pööras kaitset otsivale lapsele selja ja loopis tagajalgu. Käsper pole enam varss, vaid täkk, ja peab seega edasi liikuma. Kuna varsa hing kisub veel lapsepõlve-karja poole, siis piirnevad veel tema koplid vanemate omaga, ent liikumaks ruunade koplisse sööb, joob ja limpsib soola Käsper peaväravas, ruunade kõrval teiselpool aeda. Kui aeg on sealmaal, et ruunad on piisavalt omad, teeme lõpuks ka värava lahti ja viime esialgu Halvaa Käsperi koplisse, seejärel ka Stefani, tasa ja targu, proovime mitte kiirustada.

Seekord sai jaanituli süüdatud enne päikeseloojangut, et 14-kuune Triinu saaks ka lõkketuld nautida. Lõkke praksumine ja lõke ise ajas ruunad närvi. Stefan oli niisama närvis, Halvaa, kes lõkkega juba harjunud, oli närvis, kuna Stefan närvis oli. Kiirest pärast lõkke süttimist hakkas edasi-tagasi traavimine pihta. Stefan ees, Halvaa järel. Halvaal ainsaks eesmärgiks Stefan kätte saada ja korrale kutsuda, kaua võib siin ringi traavida. Õnneks paanikat ei ilmnenud. Ning lõkke väiksemaks põlemisel julgesid ruunad ka lähemale tulla ja tuld uudistada. Stefan, kes seni kõige rohkem kartnud oli, jäi lõpuks uudishimule alla ja uudistas aia ääres meie imelikku lõkke põletamise kommet. Rahu veel siiski koplis ei olnud ja nii seereldasid ruunad sammus ja traavis kord paarisrakendis, kord tandemis lõkke taga edasi-tagasi. Eks uudistamist ja mõtlemist jagus neil hommikuni.

Kuna ruunadel öösel trenn tehtud, siis täna ei hakanud neid kiusama. Pühad ka ju, mistõttu hommikune jootmine ja lõunasöök venisid. Tänase ajaarvamise põhjal hommikul said varsad omad järjekordse treeningu. Ja Triinu oma hobuste silitamise hetke. Kevade pehme karv ja turris lakk on hoopis toredamad silitada kui Kevini kare karv. Ent Kevin on väikeste lastega kannatlikkus ise, teda on palju turvalisem silitada. Kevade kipub uudishimust ja sügamislustist vastu sügama, ja see pole inimesele eriti tervislik tegevus. Kindrali sügamistreening arenes seekord tunduvalt. Kui viimastel päevadel olen söötmise ajal saanud teda rinnakult või tagumikult sügada, ja seda vaid lühikest aega, siis nüüd tuli ta ise oma sügamist nõudma. Kahe varsa vahel pole üldse lõbus. Kindral vajab veel enamasti tema kõrval kükitamist, Kevade on aga liiga suur selleks. Selja taga Kevade, kes peab ju igal pool oma väikeseid hambaid katsetama, ja ees Kindral, kellel hakkab jala sülle toppimise periood tulema. Ohtlik, aga mõnus.

Lõuna ajal treening jätkus. Kaks korda olen tulemusteta Kevadele läbi mängu päitseid pähe saada üritanud. Nina saame sisse, aga kaugemale ei jõua. Seekord proovisin Verde moodi, söödaämbriga. Natuke tantsu ja tralli päitsed ninal, veel natuke paanikat päitsed üle ühe kõrva, veel veidi paanikat ja päitsed peas. Juhuu! Nüüd natuke sügamis ja tasakesi hiilimist, et saaks kõrvade tagant rihma parajaks. Viimasesse auku ja parajad. Just õigel ajal peas. Nüüd tuleb hakata kasvama, et paari kuu pärast poni-suurusest cob-suurusesse üle kolida.

Et mind mitte ära kurnata, käivad treeningud nüüdsest paaris. Täkud, märad, ruunad - igas grupis on seega üks hobune, kes saab rohkem trenni, ja üks, kes vähem. Varsad saavad endiselt oma igapäevase sügamistreeningu. Kevade annab juba päris toredasti jalgu. Ja Kindral, kes alles mõned päevad päris ligi lubab, annab esimesi. Kuna ta nagunii neid sülle topib, siis võib ju ka pihku andmist proovida.

Kuna eelmisel õhtul said ruunad päris korraliku jooksutrenni lõkkevalgel, siis seekord on täkkude kord. Kõigepealt Kevin. Ja nagu ikka, on ponid treeningu ajaks läinud kopli kõige kaugemasse otsa. Kutse peale tullakse küll kiiruga kohale. Ju läks kõrvust mööda, et "Ponid" järel kõlas ka sõna "trenni". Ei migit pettust, kui trenni siis trenni. Ongi hea, märad kondavad aia ääres ja Kevin püsib ilusti oma treeningaedikus. Poni puhtaks, sadul selga, valjad pähe ja kordele. Viimast igaks juhuks, et näha, kuidas pärast pikka puhkust hobune käitub. Ja Triinule peab ju näitama, kuidas hobuseid nööri otsas jooksma panna. Ühte pidi jookseb, teist pidi jookseb, kuulab kenasti häälkäsklusi (ühe erandiga, korra provib traavi asemel galopile tõsta), seega julgeb selga minna. Kaska pähe ja kerge trenn. Natuke sammu, traavi, volte ja kaks galopitõstet. Kuna Kevin on ülirahul trenniga, siis luban ka õe selga. Kuna ta pole Keviniga varem sõitnudki ja ammu sadulas olnud, siis teeme vaid kordel natukene ühele ja teisele poole sammu. Ja nüüd päeva tipphetk. Sadulasse lastakse ka kolmas ratsanik. Tema sõidab küll seisva hobusega, ja hobust ning ratsanikku hoitakse kindlalt kinni, aga siiski sõidab. 14 kuud vana ja juba sadulas. Tubli, Triinu! Ei mingit hirmu kõrge looma seljas olemise suhtes. Kevin on samuti rahul. Väikeste laste sõidutamine on lihtsalt puhas rõõm.

Kevin koplisse tagasi lastud (millele järgneb rutiinne püherdamine ja tukkumine aianurgas märadest eemal - väsitav oli jah:) ) tuleb Käsperi kord. Käsperiga trenni ei tehta. Käsperiga mängitakse. Seekord alustame puu küljes seismise mängu. Mis seisneb selles, et jalutusnöör ühendatakse üht otsa pidi Käsperi, teist otsa pidi puu külge. Paanikat ei teki, seega mängime edasi. Järgmiseks mängime harjamise mängu. Harjame ka jalad ja laka, pehme harjaga ka saba. Käsperil hakkab vahepeal igav ja üritab nööri puu küljest lahti saada. Mängu reeglid ütlevad, et kui nööri lahti saad, siis on mäng läbi. Aga nöör on seekord minu poolel. Pettunud Käsper peab minu mänge edasi mängima. Näiteks jalgade andmise mängu. See on ka lõbus. Sepaga me seda mängida ei taha, aga minuga mängib. Ei mingit kaklust või käest ära kiskumist. Hoia, kaua tahad. Sellega lõpetame puu küljes seismise mängu ja mängime surve eest ära astumise mängu. See meeldib Käsperile. Tagaots liigub lausa hetk pärast surve teket ilusti eest. Esiots peab veel mõtlema. Taandamine on ka suhteliselt selge. Järgmisena võtame ette ka ettepoole liikumise - ehk siis eest ära astumist, kui surve langeb sabajuure ligidale. Üksi on seda raske harjutada, seega ootame ära, kui mõni tüdrukutest appi tuleb. Sellega aitab ka mängimisest. Tähelepanu hakkab pigem sellel kalduma, et silmapiiril ei ole ühtegi hobust. Seega luban Käsperil minna ja palun viisakalt ruunasid, et nad kaugemast koplist talle lähemale koliksid ja tal seltsis oleksid. Kauaks ei ole neid vaja, kuna Käsper otsib ponid peagi üles ja hoiab nende ligi. Aga edusammud on tehtud. Õhtusööki tuli sööma ruunade juurde ning tunneb vaikselt nende vastu ka huvi. Ka ruunad vaatavad teda pigem sõbralikult. Natuke veel ja pääs ponide kopli juurde suletakse.