Lükkame ümber evolutsiooniteooriat

Keegi väitis, et hobune on kabjaline. Ja nüüd on kõik arvamusel, et nii see ongi. Aga teaduslik hüpotees on alati ümberlükatav. Ja ümber me ta lükkamegi. Hobune ei ole kabjaline, hobune on lontkabjaline.

Kui hobust sügada nii, et tal on ülimõnus, siis venitab ta oma ülamoka pikaks. See ongi hobuse lont. Võrdluseks kaks pilti.





Tegelikult hobune polegi hobune. Hobune on hoopis maskeerunud kaelkirjak. Suured hobused on maskeerumises juba nii osavad, et ega aru ei saagi. Kaelkirjakud on tavaliselt ruudulise mustriga. Vahel võib hobuse karvas näha üliõrnu laike, nn. õnnelitreid. Tegelikult on tegemist kaelkirjaku mustriga, mis on peaaegu nähtamatuks muudetud. Midagi talvise Stefani taolist:



Väike hobune pole veel nii osav maskeerumises ja annab end välja. Kui Kevadet hoolega sügada, siis sirutab ta oma jämeda kaela (oh issand, kui jäme kael võib ühel varsal, märavarsal!, olla) pikaks-pikaks-pikaks. Ja kuna emme kõrvalt on vaja ju rohusöömist õppida, siis võetakse liiga pikkade jalgade ja liiga lühikese kaela tõttu tüüpiline kaelkirjaku asend.

Looduse rikastamise meede

Hobusekasvatus mõjub positiivselt kohalike loomade elule. Talvel hiilivad metskitsed ja jänesed hobuste poolt ära põlatud heina. Kusjuures mitte üks metskits ei ole meil kopliaedu maha jooksnud. Kuidas nad teisele poole aeda saavad, ei tea. Arvatavasti hüppavad. Söötmise ajal pudeneb ikka natuke kaera maha - selle saavad omale linnud. Kui ilmad soojemaks lähevad, on linnud hobuste ümber platsis putukajahil. Ka rebane käib koplis jahil. Samuti Tihane. Tihane hobuseid kardab, kuid söötmise ajal on platsis - pärast hea linde püüda.
Lindudele meeldib ka, et hobused endast sõnnikut järele jätavad. Esiteks on sõnniku sees ka kaeraterasid, teiseks saab seda pesa punumisel ära kasutada. Pesamaterjaliks kõlbavad imehästi ka hobusekarvad. Neid on kevadel külluses. Talvekarv, mis maha tuleb, on mõnus pehme ja hoiab pesas hästi sooja. Kevadel on koplid lahtisi karvu täis. Aja aga nokk pärani ja korja kokku. Eriti palju on karvu sügatavate puude küljes ja ümbruses.
Sõnnikuhunnikud pakuvad lisaks lindudele huvi ka teistele elukatele. Suvel kohe ei raatsi koplit koristada. Sõnniku otsas askeldab tavalisel suur kogus pisikesi sõnnikumardikaid. Paremate kuhjade alla kogunevad kiiresti sipelgad pesa ehitama. Millegi pärast ainult punast karva sipelgad. Ju neile meeldib seal rohkem. Mõne hunniku alla tekib pöidlajämeduse läbimõõduga auk. Sealt ronib välja sõnnikuelanikest minu lemmik - herilase moodi ja herilase karva elukas, kes, nagu mulle näib, erinevalt herilasest ei lenda. Mis ta seal augus toimetab, see jääb tema mureks.

Maailma rikastamise meede

Maailm on jälle natukene rikkam. Sedapuhku edastame rõõmusõnumeid Varstust.

Keset Varstut elab väike hobusekari. Tori märad Ultra ja Hildi, araabia ristandruun Morgan ning kaks väikest poni - Liina ja Kondor. Käisin eile õhtul Janikal abis Kevinile aeda ehitamas. Kevin kolib mõneks ajaks sinna, esinema laadale. Aitasin tal ka ponid talli viia - vaene väike Liina, pidi mul nagu koer kõrval käima. Ponil pidi olema näksamiskomme ja mina võõrast looma talitamas. Seejärel vaatasin veel Morgani trenni. Sain võimaluse plats ära näha ja Kevini esinemiskava enda jaoks paika panna. Enne kui mind koju toodi, vaatasime veel korraks Hildi üle. Hildi kraapis oma kuurialuses. Tavaliselt pidi sööma oma nurgas. Pilk oli ka märal natukene kurb. Janika pidi niikuinii tagasi tulema, et Morganil tekk pealt võtta. Seega otsustasime, et ehk varss lihtsalt liigutab ja märal valus.

Varss liigutaski, tegi oma viimaseid pööramisi. Kuskil 11 ajal oli väike märavarss lõpuks ema seest välja roninud. Huvitav, kas see on kokkusattumus, et umbes-täpselt kolm nädalat pärast Kevade sündi. Varsaga pidi kõik korras olema, loodetavasti saame järgmisel nädalavahetus korraks läbi astuda ja väikest tori piigat ka oma silmaga näha.

Sellega meie maailma rikastamine ei piirne. Kevin on võtnud pähe idee, et tema tahab koomikuks hakata. Tavaline puhkamisasend sisaldab tal ka rippu lastud alamokka. Kas on veel vähemväärikamat asendit ühele sugutäkule? Lisaks armastab ta kaeraämbreid loopida. Võtab ämbri hambusse ja loksutab edasi-tagasi kuni ühel hetkel lahti laseb. Peaks hoopis selle esinemiskavaks võtma. Saaks vähemalt naljagi. Täna hommikuks oli Kevin lisanud oma kavasse veel ühe nüansi. Kaeraämbrit ei loobita enam suvalises suunas. See astetakse nüüd tagurpidi veekünasse. Las laps mängib, vähemalt ei tee rumalusi:)

Hea hobune toob peremehe alati koju

Hea hobune mitte ainult ei too peremeest koju, vaid läheb talle ka järele.

Kuna rohi alles tärkab, siis tuleb nii palju koplipinda kui vähegi saab kasutusse võtta, et hobused veel viimaste heinasületäite kõrvale võimalikult palju rohelist hamba alla saaks. Ja võimalikult palju liikuda. Kuna ponisid ja ruunasid ei tasu ninapidi üle aia kokku lasta (sellele järgneb kisa ja esijalaga vehkimised, mis omakorda lõhub aeda), tuleb mõned vaheaiad ehitada. Et ruunad saaksid omale ühe kopli lisaks, tuleb Verdelt natukene kopliruumi maha võtta. Kaks külge tema koplist piirneb ruunade lisakopliga.
Vaheaeda on mõnus ehitada, kui uue aia otstes on puitpostid juba püsti. Lint postide vahele, plastpostid paika (umbes iga kuue samma tagant) ja alumine lint. Eriti lõbus on seda siis teha, kui postid asuvad künka otsas ja kahe posti vahel on org. Pingule tõmmatud lint ulatub ilusti nii kõrgele, et kui õhku hüpata, siis ulatub linti alla tõmbama. Verde arust oli selline aia ehitamine üpriski lõbus. Uut asja peab ju uudistamas käima.

Kuna plaanis on ponide kari tagasi kokku lasta, siis peab kindel olema, et aias ikka ka voolu piisavalt on kui madinaks peaks minema. Mis tuletab meelde, et tagumiste koplite alumine traat peitis end talvel lume alla. See tuleb paika tagasi sättida. Ponide tagumised koplid jooksevad üle kraavi. Kahel pool kraavi kõrged künkad. Kui Kevin aia tagumisse otsa läheb, siis paistab Verde ikka silma. Hea turvaline. Ja aia tagumisse serva minnes paistavad ponid ilusti silma. Hõikamise peale asub Kevin uurima, kus ma olen. Selgeks saanud, kuidas minuni jõuab, tullakse uurima, mis teen. Kraavist mööda jõudnud, kiirustab traavis minuni. Käes! Asume tagasiteele koju. Kevin kõnnib sabas. Kas ma ikka lähen õiges suunas? Lõpuks lausa kõrval. Peab ju silma peal hoidma, et perenaine ikka õiges suunas läheb. Kuna Käsper on meile vastu tulnud ja nõudlikult uurib, kuhu isa läks, siis saades vabalt käskluse, kappab Kevin minema. Väike kapak Käsperiga võidu väravani ja mäng ongi läbi, perenaine koju toodud ja võib rahulikut üle aia Verdega möriseda.

Karja kokku laskmine nii lõbusaks ei kujunenud. Kevin istus oma aianurgas ja vaatas pealt, kuidas Viisu ja Käsper Verde koplis ahnelt heina söövad. Verde vaatas teisest kopliservast pealt. Ja pidas vajalikuks Käsperile selgeks teha, et temaga enam mängida ei saa. Kui too liiga ligi tuli, mindi kallale. Hetk enne Käsperit kiire esiotsapööre ja tagakabjad lendu. Hämmingus Käsper ei osanud esialgu muud teha, kui vinguda. Ja minema kapata. Verde kappas vahel järgi, et ikka sälg aru saaks, kust piir jookseb. Sedasi kuskil 15 minutit, siis rahuneti, söödi heina ja põrnitseti üksteist kurjalt. Ei saa. Verde võib ju aia ääres teiste lähedust otsida, aga samasse koplisse veel ei mahu. Viisu oli õnneks noorte trallist tüdinud ja tahtis vanasse koplisse tagasi. Sinna nad Käsperiga kahekesi Verde rõõmuks ka läksid. Kevin sai vähemalt osa oma karjast tagasi oma valdusesse. Ootame, kuni Viisul ka varss käes ja piisavalt tugev karja minekuks. Ehk mammid koos moodustavad ühisrinde täkkude vastu ja panevad neile aru pähe, et varsad pole nende jaoks. Seega tuleb veel aedu ehitada. Viisu tahab omale koplit, kus varssa kasvatada. Ja ruunad oma suurt koplit.

Tihane on aastane

Tihane on meie kass. Täpsemalt Viktor Ludmilla Kukk-Tihane. Dokumentides küll Tihane. Tihase enda arvates on tema nimi Siuts. Tihane saabus meie juurde möödunud aasta jaanipäeval. Siis oli ta nii väike, et mahtus vabalt peopessa. Nüüd ei mahu enam süllegi. Tihase saime läbi Janne Orro loomakliiniku Tartus, kus töötav tuttav teda meile pakkus. Meil oli kass vaja. Ja Tihasel oli vaja kodu. Nii ta tuligi - ootamatult ja oodatult. Kõigest päevase etteteatamisega.
Kui ta tänavalt kliinikusse toodi, ei osanud ta veel süüagi. Võibolla seepärast ta ongi söögi suhtes valiv. Kõige meelsamini sööb ta krõbinaid. Konserve ja muid kassitoite näksib ka veidi. Kanafileed ja hakkliha võib ka süüa, aga jälle ainult natukene. Sinki/vorst vahel maitseb. Kala ei võta suu sissegi. Kärbsed, liblikad ja muud putukad on eriti maitsvad. Alguses sõi oma püütud hiiri ka, aga nüüd hoolib vaid elusatest hiirtest - mängida on palju lõbusam. Piima limpsib korraga paar keeletäit, koorejäätisega on sama lugu. Ongi lihtsam - täpselt teada, mida kass sööb:)
Aga Tihasele palju õnne sünnipäevaks!

Siinkohal tuleb edastada veel üks sünnipäevaõnnitlus. 22. aprill 2008 sündis minu õetütar Triinu. Kuna Tihase sünnipäeva keegi täpselt ei tea, siis võtsime selleks lähima koduse tähtpäeva. Nii et nüüd on neil samal päeval sünnipäev.
Triinule ka palju õnne!

Viimaste andmete kohaselt on Triinul juba kaks hammast. Sõnavara on tal ka juba päris tõsine - enamasti kõlab siiski Aitähh. Viisakas neiu. Kätest kinni hoides kõnnib ja jookseb juba omal jalal. Nii et Viisu sellekevadisest varsast jõuab ta vist ette. Temaga meil aega veel on. Järgmist sünnilugu tuleb veel mai lõpuni oodata.

Triinul on kaks hammast, Kevadel on juba neli. Kaks nädalat tagasi, kui teda viimati nägin, ei olnud ühtegi. Olid tugevad igemed, millega kõiki sügada taheti. Nüüd on neli hammast, nendega on veel parem sügada. Kahe nädalaga on Kevade veel suuremaks kasvanud. Ja veel tormakamaks. Aina põrkab mööda koplit ringi, kui vähegi jaksab. Emme Verde täpne koopia, ainult teised märgised. Ainult et Verde on muutunud rahulikumaks. Natuke veel võib näha särtsakat neiut, kes ta aasta ja paar kuud tagasi oli, kui meie juurde saabus. Aga enamasti on ta suur rahulik ema. Las varss kappab, tema on oma varsa- ja sälumängud juba mänginud. Aeg on olla suur ja eeskujulik.

Kevadel on reedel kolme nädala sünnipäev. Esimene kuu on iga nädal tähtis. Triinu puhul oli, Käsperi puhul oli, nüüd ka Kevade puhul. Õnne talle ette juba!

Käsperil on viimane kord tähistada kuu võrra vanemaks saamist. Pühapäeval saab 11 kuud sünnist. Edasi tähistame juba aastaid. Palju õnne temalegi!

Aga rohi juba haljendab, linnud laulavad ning sinikaelad ja sõtkad ajavad tiigi peal oma asju. Varsti saab ehk nendegi pisiperet hommikuti aknast imetleda.

Elu on ime

Kuus aastat ülikooli, sealhulgas terve arengubioloogia loeng ja praktikum pealekauba, ja ikka ei mõista. Üksteist kuud toimub mära sees midagi salapärast, kasvab ja areneb, et siis ühel täiesti tavaliselt päeval ootamatult maailma tulla, elada ja olla, joosta, kukkuda ja jälle tõusta, uurida ja uudistada. Kuid ei anna miski märku, et toimuks midagi salapärast. Mära on ikka mära. Sööb ja joob, tahab sügamist, kui hästi küsida, teeb ka trenni. Aga läheb midagi valesti ja salapärane kasvamine tema sees lõppeb?
Kolmandal kasvamiskuul viisime Verde näitusele. Kaks tundi panime teda treilerisse. Hüppas ainult ringi, hakkas vastu ja käitus üldse eba-Verdelikult. Ja minu süda valutas. Ei teadnud ju, kas kolme kuue eest läks õnneks. Kas kisa, tants ja tralli tiigi taga olid asja eest. Ja kas selline kaklemine märaga halvasti ei mõju. Öelgu teised, mis tahavad, minu süda valutas.
Viisul vajasid kabjag hooldust. Need vajavad küll alati, kuid mära ei lase, hakkab vastu ja loobib kõik mööda koplit laiali, kes kapju kätte saada tahavad. Värkige kirvega, kui soovi on. Esialgu ei andnud Viisu end kättegi, lõpuks usaldas ligi tulla, kuid võõra juuresolekul jooksis omadelgi eest. Ei tahtnud teda tookord taga ajada - läheb paanikasse ja mine tea, elu tema sees on habras. Pealegi me ei teadnud, kas ta üldse tiine on. Kui Käsper koplis oli, alles siis uskusime.
Ükskõik kui teaduslikult seletada, kuidas mingid rakud arenevad mingiteks organikillukesteks, kogunevad kokku ja kasvavad, kasvavad, kasvavad, kuni ongi üks toimiv organism koos, mina ikka ei mõista. Miks üks väike süda otsustab, et tema tahab tuksuda? Miks üks väike aju ühel hetkel on ja mõtleb, juhib ja tegutseb? Mis sunnib ühte rakukogumit olema isiksus, oma rõõmude ja murede, mõtete ja tegudega?
Kuud lähevad mööda. Mitte miski mära juures ei anna märku, et tema sees toimub midagi tõeliselt imelist. Mära puhul veel saad aru, kui tal mingi mure on. Aga väike kasvaja mära sees? Kas temaga on kõik korras? Saab ta piisavalt elemente ja ühendeid, molekule ja mida kõike veel, et kasvada suureks? Meditsiiniliselt ehk saab kindlaks teha, aga koplis mära sügades võib ainult talle kõrva ohata - Kas kõik on ikka korras?
Tasapisi muutub mära ümmargusemaks. Verde sale keha paisub õhupalliks. Viisust ta siiski jagu ei saa. Viisu ongi üks suur õhupall. Nagu kaks raskeveokit manööverdavad nad koplis ringi. Üks hetk Viisu ei mahu enam puude vahelt läbi - eile veel mahtus. Jõuga tullakse. Puud annavad vägevatele külgedele teed. Teise hobuse tagant välja saamine on täppisteadus. Hoolega vaadatakse seljatagune üle, tagurdatakse, kontrollitakse suunda, tagurdatakse. Pole lihtne sellist keret juhtida. Ja siis - ägisedes visatakse end pikali ja ühe kerge liigutusega keeratakse kogu kupatus üle selja. Mõnus. Kohe mitu korda järjest. Ühele küljele - teisele küljele. Üks korralik püherdus on seda väärt, et püsti ja pikali enam nii kergelt ei saa.
Märad muutuvad tigedamaks. Teineteise vastu. Jootmise ajal pole kummalgi märal kõrvu peas, need on nii vastu kaela surutud. Kevin julgeb ainult suure janu korral märasid eest lükata. Kaitsevad nad ennast ja oma sündimata varssa? Näib nii. Ruumi on ju vaja. Mida tigedamaks nad lähevad, seda enam nad tahavad, et ma nendega oleks. Verde, kes varem väga tähelepanu ei talunud, seisab kannatlikult paigal, kui teda sügan. Viisu oli Käsperit oodates valmis lausa sülle pugema, ainult ole tema jaoks olemas. Eriti need viimased kõige raskemad päevad. Sügadagi polnud enam vaja. Lihtsalt ole kõrval ja ütle vahel, et ta on tubli ja armas. Mida rohkem märade kõhud paisuvad, seda tigedamad nad on, ja seda rohkem vajavad nunnutamist.
Esimeseks tõsiseks märguandeks, et varss sündima hakkab, on mära kohutaval kiirusel paisuv udar. Nii nagu varss peab olema valmis, et maailma sündida, peab maailm olema valmis varsa sünniks. Kui seni sai väike olend kogu vajaliku ema sees, siis väljaspool ema ei ole midagi, mis teda toidaks. Peab leiduma moodus, kuidas ema saaks endiselt oma varssa toita. Kui hästi läheb, märkad enne poegimist veel vahatilku nisade otsas ja tead valmis olla, et varsti-varsti ta tuleb. Aga alati ei pruugi ka märgata. Ja vahel võib ka kauem minna. Käsperit ootasin kaks ja pool päeva pärast vahatilkade tulekut. Ikka ta tuli ootamatult. Liiga kaua ei tasu oodata. Verdel ilmusid vahatilgad enne keskpäeva, ja enne keskööd tuli Kevade. Sama ootamatult ja oodatult kui Käspergi.
Üksteist kuud on ta ennast ja ema ette valmistanud. Ja järsku ongi ta kohal. Väike olevus neljal väriseval jalal. Esimesed hingetõmbed, esimesed hirnatused, esimesed katsed jalule tõusta. Kõik see toimub veel senise energia arvelt, mis emalt saadud. Väike keha väsib aga kiiresti. Energia kulub ruttu, eriti kui päike ka enam ei soojenda. Aga öösel on millegi pärast parem sündida. Seega kiiresti-kiiresti tuleb leida tee emani, nõutada süüa, et edasi elada, et joosta ja hirnuda, maailma avastada ja vahel kõigest uuest ja huvitavast lihtsalt puhtata. Tuleb õppida imema.
See ei saa ju olla pelgalt juhus ja sõnademäng: ime ja imemine. Elu on ime. On ime, et üks kogumik rakke ühel hetkel toimetab koos, ühtse eesmärgi nimel. On ime, et üks kogumik rakke tunneb ja mõtleb, tahab ja elab. Imemine on elu alus. Hingama ja liikuma hakkab varss veel ema üsas saadud energi arvelt. Aga elamine kestab kauem kui mõni hingetõmme. Ja selleks peab õppima imema, et saaks emalt piima, mis annab jõudu, et olla elus. Et olla ime. Iga hetk on väikese olendi jaoks uus ja imeline. Iga mõte, iga tunne, iga samm, iga hingetõmme. Kõik on uus ja huvitav, ja imeline. Suurt hobust juba tunned, elu tema kõrval on pigem rutiin. Kui just midagi katastroofilist ei juhtu. Väikesed juhtumised ainult ilmestavad seda rutiini. Väike hobune muudab kõike. Tema puhul ei tea kunagi, mis võib juhtuda. Tema puhul ei ole veel rutiini. Ja suured hobused tema ümber kaotavad samuti oma rutiini. Ise nii väike ja mõjutab nii palju. Aga seda sellepärast, et ta on ime. Ta on tulnud, et elada. Tal on vaja oma ruumi. Ta nõuab oma osa tähelepanus. Ka tema tahab olla sügatud, olla armas ja armastatud. Suurte puhul on see juba paigas, et nemad on oluline osa igapäevast. Aga väike loom peab alles mahtuma igapäevaellu. Pole ka ime, et tema saab ootamatult rohkem tähelepanu kui teised. Andke andeks, ka teie olete olulised. Ent te olete siin ilmas olnud juba nii kaua, et teie olemasolu on iseenesest mõistetav. Äsjasündinud varsake on aga suur ime. Seni, kuni ka tema kasvab suureks ja igapäevaseks. Armsad olete te kõik siiski endiselt!

Sünnipäevaõnnitlustega & sünnipäevaõnnitlusteta

Verde ja Kevade on ainuõiges koplis. Piisab akna alla astumisest ja pikksilma kätte võtmisest, kui nad kohe nägemisulatuses on. Saab iga kell kindel olla, et noore perega kõik korras. Hommikul ongi esimeseks asjaks käik akna juurde. Verde sööb. Viisu ja Käsper tukuvad aia ääres. Kevade kepsleb. Kepsleb sammukese aiale lähemale. Verde sööb, suured aia taga ei liiguta. Kepsleb veel lähemale, päris aia äärde. Viisu-Käsper uudistavad. Verde pöörab välgukiirusel ringi, sammub aia äärde, kõrvad lidus, ja pöörab end uuesti ringi. Kevade ei tule kaasa. Uuesti, Verde läheb varsa ja aia vahele ja suundub tagasi heinakuhja poole. Kevade kappab emme kõrval kähku kaugemale. Ei saa veel suurde karja!
Kõike peab uurima, kõik on uus ja huvitav. Veekäru on põnev. Kevade hiilib emme juurest eemale. Nuusib käru siit ja sealt. Kaapab jalaga. Üritab kärusangadest läbi minna - ei saa, oh seda üllatust. Uurib ja vaatab. Ja tagasi emme juurde. Laps olla on väsitav, ajab kõhu tühjaks.
Kevadel on sünnipäev. Kevade saab nädala vanaks. Sel puhul tulevad külalised. Kaugelt. Nädal tagasi ootasid nad 300 kilomeetri kaugusel, et Kevade ilusti sünniks. Nüüd tulevad külla. Minu ema ja isa. Väidavad küll, et tulevad pühade puhul. Aga kes neid ikka usub. Ikka Kevade pärast. Tema pärast võtavad Tartust ka Kati kaasa. Kevade on nii pisi, aga juba nii tähtis.
Külalised on huvitavad, ent palju võõraid korraga pole tore. Tutvume külalistega ükshaaval. Kõigepealt poeme Katiga heinarulli taha. Verdele leib hambusse ja saamegi Kevadet sügada. Siis aga jalutab Verde minema. Laps sabas. Jalutab Memmele-Taadile vastu. Neil on leiba, rohkem leiba. Kevade uudistab, võõrastab, proovib mokaotsaga - täiesti ohutud, võib sügada. Kevade naudib tähelepanu, poseerib fotode jaoks. Emme ju ei karda võõraid, miks tema peaks. Kevade ei tea, et emmele on need inimesed juba tuttavad.
Teeme tiiru teiste ponide juurde. Kevin kappab aia äärde, tema tahab ka tegelemist, aga ennekõike Verdel silma peal hoida. Viisu ja Käsper naudivad sügamist. Kevad on, talvekarv on lahti, sügeleb ju hullupööra. Sügame, kuni jaksame.
Läheme tagasi Verde koplisse. Ajame seal lihtsalt juttu. Verde sööb. Kevin pöörab meile selja, läheb eemale ja tukub. Viisu-Käsper mõtisklevad niisama aia ääres. Kevade hiilib lähemale. Enam ei pelgagi. Lubab end sügada, neli inimest ümber. Väike julge varsake.
Külalistel on aeg tuppa tagasi minna. Jääme Katiga veel mõneks ajaks Kevadet sügama, peame ju veel hobudele süüa andma ja vett vedama. Olgu, aitab, läheme askeldama, kuigi kuidagi ei raatsi. Kevade saadab meid veidi, jääb seisma ja hõikab järele.
Kaer ja pudi jagatud, hakkame vett kärutama. Kevade koplist on võimatu käruga läbi saada. Varss tuleb käru uudistama. Seisab risti tee peal ees. Ei saa ju lapsest üle sõita. Teine kärutäis jääb samuti korraks seisma. Otse meie ees sööstetakse galopis ümber ema, paras kordering tuleb välja. Selline kappamine on väsitav. Kevade seisab ja hingeldab. Hakkame käruga edasi liikuma. Uus ring, teisest jalast. Tubli laps, teeb trenni. Natuke puhkust, ja kolmaski ringi. Lõpuks väsib, saame siiski viimase kärutäie ära viidud.

Sünnipäev on läbi. Külalised veel piiluvad aknast, kuidas Kevade kepsutab. Keegi ei märkagi, et Kevin sai kaks päeva tagasi 7-aastaseks. Enam ei olegi noorhobune. Keegi ei märkagi, et Stefanil on sünnipäev. Ei mingeid õnnesoove, ei viilu leibagi.

Palju õnne sünnipäevaks!

"Võta mind sülle"

Kevade ja Käsper on täiesti erinevad varsad.
Nojah, Käsper on täkk, Kevade mära. Käsper on raudjas, Kevade kõrb.
Käsper sündis hommikul, Kevade õhtul.
Käsper sündis eraldi ja koperdas karja juurde, Kevade sündis otse ja avalikult, karja nuusib vaid üle aia, kui ema lubab.
Käsper tõusis püsti kiiresti, kuid imema saamine võttis aega. Kevade üritas kaua tulutult püsti saada, imema sai sellega võrreldes ruttu.
Oma esimesed elupäevad Käsper enamasti magas, Kevade ei taha magada, kappab ringi seni kuni jaksab, siis magab.
Käsperil võttis aega enne kui usaldas ligi tulla, nuusutas ninaotsaga, lähedale lubas aga alles tagumikku sügama. Kevade tuleb ettevaatlikult ligi, aga lubab end sügada lõua alt ja rinnaku pealt. Ei tohi temast kõrgem olla, ei tohi talle silma vaadata, aga kuiv hein on maas, seal peal on hea istuda ja heinas krabistada, varsti on väike nina kohal - Tere! Süga mind!

Üks asi on neil sama. Mõlema esimene varsarumalus - sülleronimine.
Väike varss on armas, aga väikesed kabjad võivad päris valusad olla, eriti kui nad sulle peale astuvad. Väike varss mahuks küll sülle, aga aasta pärast, kahe aasta pärast. Kevin sai paar päeva tagasi 7 aastaseks. Sellist küll sülle ei taha. Varss ei roni sülle, muidu tahab sinna ka täiskasvanud hobune.


5-päevane Käsper


12-tunnine Kevade


6-aastane Kevin. Teine ühine asi varssadel, nende uhke isa:)

Kevade saabumine

Verdel on viimasel ajal raske olnud. Tema ilus sale keha on omandanud ümmargused vormid, kõhu sees aga käib üks nihelemine ja põtkimine. Meeleolu pole ammu enam olla, enamuse ajast seisab kas teistest üksi või näksib heina. Käsper küll üritab mängida temaga, aga sellest ei tule tavaliselt midagi välja. Verdel on raske olla.
13. märtsil avastasin kõhu alt suurenenud udara, nädal hiljem oli see tükk maad suuremaks kasvanud, järgmiseks nädalaks olid ka nisad alla vajunud oma udaravoltide vahelt. Verdel oli veel raskem olla.
3. aprill veidi pärast keskpäeva olid nisade otsas vahatilgad. Kuni 72 tundi võib minna. Verde polnud seda nägu, nagu tahaks poegima hakata. Hommiku poole oli teistest eraldi, aga siis läks karja tagasi. Raske on olla, aga mitte midagi uut.
19.30, Verde on endiselt õnnetu. Aga jookseb oma õhtusöögi järele. Pärast krõmpsutab isuga heina.
22.30, otsustan teha viimase ringi koplis, et siis oma paar tundi magada ja jälle koplisse. Jne. Kõik tundub olevat korras. Kevin nuusib Verdet, Käsper üritab samuti oma mängukaaslasega jutule saada. Ei midagi, Verde jalutab eemale. Otsustan ponidele heina juurde tõsta kui märkan, et Verde saba pole õiges asendis. Taskulambist valgus peal, oleks nagu siiski kõik korras. Aga ei ole, saba all ripub valge limane ollus. Paanika.
Mõistus ei tööta enam. Mida, mis, kuidas? Meenub, et millalgi sai heinarulli juurde nöör pandud, Käsper oli aia alt hulkuma saanud ja teda tuli tagasi talutada. Sööstan nööri otsima, et Verde eemale viia. Samal ajal helistan Janikale, ta lubas seltsi tulla. Nööri ei ole. Selja taga viskab Verde end heintele pikali.
Kevin on peamine uudistaja ja ohtlikum, seega haaran tal päitsetest ja viin kõrvalkoplisse. Kevin on tubli, tuleb, kui vaja. Viisu seisab küll kaitsva müürina Verde kõrval, kuid Käsper võib mära segada. Seega Viisu kaasa ja teise koplisse, Käsper jookseb ise järgi. Verde ägiseb maas.
Käigu pealt telefonikõne Pallasesse. Hetk hilhem tekib küsimus, mis pidi varss peab olema. Õiget pidi on. Verde saba alt paistab kaks valget kapja ja nende kõrval pisike ninaots. Verde ägiseb veel rohkem.
Kiiresti veel kõne isale, et 300 km kaugusel ka teataks, läks lahti. Siis Verde juurde. Valge ollus on praktiliselt tervenisti väljas. Verde on märg, hingeldab ja lamab. Silitan ja sügan teda, hoian ühe käega päitsetest, et ta tõusta ei saaks, ent võimaldan tal pead pöörata. Samal ajal üritan aru saada, kas väike ninaots hingab. Ei julge Verdet lahti lasta, äkki tõuseb püsti. Varss puriseb, hingab ja vähkreb. Hingamisteed on lahti. Hea seegi. Korraks katsun ninaotsa üle, ent see ajab väikse looma rabelema. Jätan ta rahule, tagasi Verde juurde.
Verde lamab endiselt rahulikult. Nuusutab varssa, ütleb talle paar julgustavat mörinat ja kogub end edasi. Varsa üks esijalg on Verde tagajala all. Aidata see kätte saada või ei? Pigem mitte,Verdele ei meeldi tagajalgade näppimine, võib ehk seepeale kogemata varsale viga teha. Varss rabelem, vigiseb, hüüab ema appi. Verde lamab edasi.
Lõpuks jõuab ka Janika kohale. Vaatame selja tagant varssa kui minu silma jääb verine ollus Verde saba all. Liiga palju verd minu jaoks. Ei mõtle kaua, telefon pihku ja helistan dr. Siibojale. Kell ei ole veel nii palju. Ei ole rumalaid küsimusi. Loomaarst saab tülitatud, mina maha rahustatud. Mära lamab endiselt, varss vigiseb ja sipleb.
Verdel sai lõpuks lamamisest kõrini. Hooga püsti, päramised tulevad ära. Sai vist ikka kõik välja. Mul hakkab igaljuhul varsti vist halb. Liiga palju verd. Minu jaoks liiga palju. Noor mamma tatsab ringi, nuusutab varssa, nätsutab lootekotiga, ja hakkab sööma. Varss nutab, Viisu, Kevin ja üks ruunadest vastavad. Verde sööb.
Nühime varsa heintega kuivaks. Kui Verde ligemale tuleb, jätame nad rahule. Veidi aja pärast nühime veel veidi. Ehk sai kuivaks. Nabanöör saab ka kuidagi joodilahusega üle valatud. Minu käed samuti. Uurime saba allt, hiljem saame aru, ikka mära. Verde sööb enamuse ajast, varss proovib jalgele rabeleda. Hüüetele vastavad kõik teised peale ema. Iga ponnistus püsti saada lõppeb kukkumise ja nihkumisega kallaku poole. Verde sööstab appi, aia taga on ju Kevin.
Kiired ümberarvutused ja Kevin teise koplisse. Kui läheb aia alt läbi, siis kisume kasvõi traadid maha. Proovime korra varssa üles poole nihutada. Verde läheb sellest närvi. Jätame nad rahule. Mingi hetk helistab Janika Reinule, saame lohutust, paar tundi võib minna enne kui püsti saab. Valvame.
Kevinil on heinarulli lõpp, otsustame selle Verdele lükata. Selle asemel et tema seda sööma hakkaks, saab sellest meile hoopis istepink. Janika jääb ema-varssa valvama. Lähen tuppa, keedan teed. Mõned sõnumid on juba teele saadetud. Ei jõua väravast väljagi, kui Kati helistab. Mõistus ei tööta endiselt. Kui palju vett termosesse panna tuleb? Ema aitab telefoni teel. Teatan veel Sannale, et meil varss. Soovitab, lüpske natuke piima ja kallake varsale suhu. Koplis Janikaga üritame. Kaua ei proovi, Verdele see ei meeldi, tagajald tõuseb hoiatavalt.
Varsti saab kaks tundi täis. Verde sööb, varss rabeleb. Kui järsku... Viimased pingutused ja väike keha on nelja jala peal. Nüüd enam ei pääse. Pisikesed jalad sibavad ema poole. Väike ninaots leiab udara, kui nisade kätte saamine on raske. Kas sai imeda? Või ei? Jälgime. Ootame. Paar korda üritab varss läbi aia isa juurde saada. Kevin läheb närvi, Verde on paanikas. Varss jääb siiski emale. Otsus Verde kinni võtta ja heinarulli juurde viia lõppeb Verde põgenemisega, varss sabas. Viisi-Käsper hakkavad oma aia äärt mööda noori jälitama. Verde püüab uuesti põgeneda, kuid peab peatuma - varss on jääl pikali.
Uued katsed, neli jalga ise suunas, aga ikka püsti. Verde juhib varsa kaugemale. Tõin enne Verdele kaks ämbritäit vett, ühe jõi ta kohe tühjaks. Sinna paneme kuivatatud saiad, mis toast koos teega tõin. Mõjub, Verde tuleb saia tahtma. Meelitan ta heinarullini. Sinna ta jääbki.
Toome veel prozektori kõrvalkoplisse, suuname valguse noorele perele, ja saabki ise magama minna. Toaaknast paistab nüüd Verde ilusti kätte. Ehk ei lähe uitama. Kell on kaks läbi.
Nelja ajal läheb uni ära. Teen tiiru koplis. Tundub, et kõik on korras. Tagasi magama.
Seitsme ajal on juba valge, viskan aknast pilgu kopli suunas. Verde oma heinahunniku otsas, ehk on varss ka kusagil seal. Veel üks kiire uinak.
Kell on pool üheksa. Ajan end üles, uni veel silmas, ja lähen koplisse. Väike loom ajab end kiiresti püsti. Ei mingit probleemi enam. Verde annab märku, et ma lähemale ei tuleks. Ei kavatsegi. Toon neile juua. Kuna Verde ei taha, viin ühe ämbri ja sületäie heina Viisule-Käsperile. Teen veel mõned telefonikõned. Varss kappab rõõmsalt ümber ema, teeb isegi mõned galopisammud. Vahepeal matsutab nisade kallal. Verde kiunatab, kui nina valesti läheb. Aga laps õpib, leiab õige koha ja matsutab edasi. Kui väsib, otsib heinte sees sooja koha ja viskab pikali.

Kevade on saabunud!

Äratus!

Kell on viis hommikul, katuseaknal krabistab vihm ja teki all on mõnus soe. Mitte kauaks. Teki serva alt välja hiilinud varvaste ümbert haaravad kaks karvast käppa. Hetk hiljem tulevad käppade seest välja küüned. Tore on. Varvas kähku teki alla peitu. Uni on aga tõsiselt häiritud. Natuke hiljem kaevavad kaks käppa end teki alla, varvaste suunas. Kui kohale jõuavad, jälle küüned välja. Äratus! Tihasel on igav, Tihasel on nälg, Tihane tahab õue. Ükskõik, mis mure tal parasjagu on, magajat on kõige lihtsam äratada varbaid küünistades.

Ikka ei ärka? Selge, põrandal on kilekott, seda on nii mõnus krabistada. Ja segab väga efektiivselt und. Ikka ei ärka? Nonii, tuleb hakata pahandust tegema. Ja kõige lihtsam selleks on minna laua peale, seal ju ei tohi olla. "Siuts, mis teed!" Ega see pahandamine ei mõju, pahandaja on ju teki all, ei taha tõusta. Mis siis, et väljas on veel pime, ja vihm krabistab nii uinutavalt. Laua peal olemine mõjub ainult nii palju, et järgmine hetk haaratakse kassil turjast ja visatakse ta toa teise otsa. No ei saa äratatud:( Mõned katsed veel ja Tihasele aitab. Tuleb oodata, kuni lõpuks ise üles tõustakse. Seni tuleb mujalt tegevust otsida.