Hobusekasvatus mõjub positiivselt kohalike loomade elule. Talvel hiilivad metskitsed ja jänesed hobuste poolt ära põlatud heina. Kusjuures mitte üks metskits ei ole meil kopliaedu maha jooksnud. Kuidas nad teisele poole aeda saavad, ei tea. Arvatavasti hüppavad. Söötmise ajal pudeneb ikka natuke kaera maha - selle saavad omale linnud. Kui ilmad soojemaks lähevad, on linnud hobuste ümber platsis putukajahil. Ka rebane käib koplis jahil. Samuti Tihane. Tihane hobuseid kardab, kuid söötmise ajal on platsis - pärast hea linde püüda.
Lindudele meeldib ka, et hobused endast sõnnikut järele jätavad. Esiteks on sõnniku sees ka kaeraterasid, teiseks saab seda pesa punumisel ära kasutada. Pesamaterjaliks kõlbavad imehästi ka hobusekarvad. Neid on kevadel külluses. Talvekarv, mis maha tuleb, on mõnus pehme ja hoiab pesas hästi sooja. Kevadel on koplid lahtisi karvu täis. Aja aga nokk pärani ja korja kokku. Eriti palju on karvu sügatavate puude küljes ja ümbruses.
Sõnnikuhunnikud pakuvad lisaks lindudele huvi ka teistele elukatele. Suvel kohe ei raatsi koplit koristada. Sõnniku otsas askeldab tavalisel suur kogus pisikesi sõnnikumardikaid. Paremate kuhjade alla kogunevad kiiresti sipelgad pesa ehitama. Millegi pärast ainult punast karva sipelgad. Ju neile meeldib seal rohkem. Mõne hunniku alla tekib pöidlajämeduse läbimõõduga auk. Sealt ronib välja sõnnikuelanikest minu lemmik - herilase moodi ja herilase karva elukas, kes, nagu mulle näib, erinevalt herilasest ei lenda. Mis ta seal augus toimetab, see jääb tema mureks.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment