Kevade saabumine

Verdel on viimasel ajal raske olnud. Tema ilus sale keha on omandanud ümmargused vormid, kõhu sees aga käib üks nihelemine ja põtkimine. Meeleolu pole ammu enam olla, enamuse ajast seisab kas teistest üksi või näksib heina. Käsper küll üritab mängida temaga, aga sellest ei tule tavaliselt midagi välja. Verdel on raske olla.
13. märtsil avastasin kõhu alt suurenenud udara, nädal hiljem oli see tükk maad suuremaks kasvanud, järgmiseks nädalaks olid ka nisad alla vajunud oma udaravoltide vahelt. Verdel oli veel raskem olla.
3. aprill veidi pärast keskpäeva olid nisade otsas vahatilgad. Kuni 72 tundi võib minna. Verde polnud seda nägu, nagu tahaks poegima hakata. Hommiku poole oli teistest eraldi, aga siis läks karja tagasi. Raske on olla, aga mitte midagi uut.
19.30, Verde on endiselt õnnetu. Aga jookseb oma õhtusöögi järele. Pärast krõmpsutab isuga heina.
22.30, otsustan teha viimase ringi koplis, et siis oma paar tundi magada ja jälle koplisse. Jne. Kõik tundub olevat korras. Kevin nuusib Verdet, Käsper üritab samuti oma mängukaaslasega jutule saada. Ei midagi, Verde jalutab eemale. Otsustan ponidele heina juurde tõsta kui märkan, et Verde saba pole õiges asendis. Taskulambist valgus peal, oleks nagu siiski kõik korras. Aga ei ole, saba all ripub valge limane ollus. Paanika.
Mõistus ei tööta enam. Mida, mis, kuidas? Meenub, et millalgi sai heinarulli juurde nöör pandud, Käsper oli aia alt hulkuma saanud ja teda tuli tagasi talutada. Sööstan nööri otsima, et Verde eemale viia. Samal ajal helistan Janikale, ta lubas seltsi tulla. Nööri ei ole. Selja taga viskab Verde end heintele pikali.
Kevin on peamine uudistaja ja ohtlikum, seega haaran tal päitsetest ja viin kõrvalkoplisse. Kevin on tubli, tuleb, kui vaja. Viisu seisab küll kaitsva müürina Verde kõrval, kuid Käsper võib mära segada. Seega Viisu kaasa ja teise koplisse, Käsper jookseb ise järgi. Verde ägiseb maas.
Käigu pealt telefonikõne Pallasesse. Hetk hilhem tekib küsimus, mis pidi varss peab olema. Õiget pidi on. Verde saba alt paistab kaks valget kapja ja nende kõrval pisike ninaots. Verde ägiseb veel rohkem.
Kiiresti veel kõne isale, et 300 km kaugusel ka teataks, läks lahti. Siis Verde juurde. Valge ollus on praktiliselt tervenisti väljas. Verde on märg, hingeldab ja lamab. Silitan ja sügan teda, hoian ühe käega päitsetest, et ta tõusta ei saaks, ent võimaldan tal pead pöörata. Samal ajal üritan aru saada, kas väike ninaots hingab. Ei julge Verdet lahti lasta, äkki tõuseb püsti. Varss puriseb, hingab ja vähkreb. Hingamisteed on lahti. Hea seegi. Korraks katsun ninaotsa üle, ent see ajab väikse looma rabelema. Jätan ta rahule, tagasi Verde juurde.
Verde lamab endiselt rahulikult. Nuusutab varssa, ütleb talle paar julgustavat mörinat ja kogub end edasi. Varsa üks esijalg on Verde tagajala all. Aidata see kätte saada või ei? Pigem mitte,Verdele ei meeldi tagajalgade näppimine, võib ehk seepeale kogemata varsale viga teha. Varss rabelem, vigiseb, hüüab ema appi. Verde lamab edasi.
Lõpuks jõuab ka Janika kohale. Vaatame selja tagant varssa kui minu silma jääb verine ollus Verde saba all. Liiga palju verd minu jaoks. Ei mõtle kaua, telefon pihku ja helistan dr. Siibojale. Kell ei ole veel nii palju. Ei ole rumalaid küsimusi. Loomaarst saab tülitatud, mina maha rahustatud. Mära lamab endiselt, varss vigiseb ja sipleb.
Verdel sai lõpuks lamamisest kõrini. Hooga püsti, päramised tulevad ära. Sai vist ikka kõik välja. Mul hakkab igaljuhul varsti vist halb. Liiga palju verd. Minu jaoks liiga palju. Noor mamma tatsab ringi, nuusutab varssa, nätsutab lootekotiga, ja hakkab sööma. Varss nutab, Viisu, Kevin ja üks ruunadest vastavad. Verde sööb.
Nühime varsa heintega kuivaks. Kui Verde ligemale tuleb, jätame nad rahule. Veidi aja pärast nühime veel veidi. Ehk sai kuivaks. Nabanöör saab ka kuidagi joodilahusega üle valatud. Minu käed samuti. Uurime saba allt, hiljem saame aru, ikka mära. Verde sööb enamuse ajast, varss proovib jalgele rabeleda. Hüüetele vastavad kõik teised peale ema. Iga ponnistus püsti saada lõppeb kukkumise ja nihkumisega kallaku poole. Verde sööstab appi, aia taga on ju Kevin.
Kiired ümberarvutused ja Kevin teise koplisse. Kui läheb aia alt läbi, siis kisume kasvõi traadid maha. Proovime korra varssa üles poole nihutada. Verde läheb sellest närvi. Jätame nad rahule. Mingi hetk helistab Janika Reinule, saame lohutust, paar tundi võib minna enne kui püsti saab. Valvame.
Kevinil on heinarulli lõpp, otsustame selle Verdele lükata. Selle asemel et tema seda sööma hakkaks, saab sellest meile hoopis istepink. Janika jääb ema-varssa valvama. Lähen tuppa, keedan teed. Mõned sõnumid on juba teele saadetud. Ei jõua väravast väljagi, kui Kati helistab. Mõistus ei tööta endiselt. Kui palju vett termosesse panna tuleb? Ema aitab telefoni teel. Teatan veel Sannale, et meil varss. Soovitab, lüpske natuke piima ja kallake varsale suhu. Koplis Janikaga üritame. Kaua ei proovi, Verdele see ei meeldi, tagajald tõuseb hoiatavalt.
Varsti saab kaks tundi täis. Verde sööb, varss rabeleb. Kui järsku... Viimased pingutused ja väike keha on nelja jala peal. Nüüd enam ei pääse. Pisikesed jalad sibavad ema poole. Väike ninaots leiab udara, kui nisade kätte saamine on raske. Kas sai imeda? Või ei? Jälgime. Ootame. Paar korda üritab varss läbi aia isa juurde saada. Kevin läheb närvi, Verde on paanikas. Varss jääb siiski emale. Otsus Verde kinni võtta ja heinarulli juurde viia lõppeb Verde põgenemisega, varss sabas. Viisi-Käsper hakkavad oma aia äärt mööda noori jälitama. Verde püüab uuesti põgeneda, kuid peab peatuma - varss on jääl pikali.
Uued katsed, neli jalga ise suunas, aga ikka püsti. Verde juhib varsa kaugemale. Tõin enne Verdele kaks ämbritäit vett, ühe jõi ta kohe tühjaks. Sinna paneme kuivatatud saiad, mis toast koos teega tõin. Mõjub, Verde tuleb saia tahtma. Meelitan ta heinarullini. Sinna ta jääbki.
Toome veel prozektori kõrvalkoplisse, suuname valguse noorele perele, ja saabki ise magama minna. Toaaknast paistab nüüd Verde ilusti kätte. Ehk ei lähe uitama. Kell on kaks läbi.
Nelja ajal läheb uni ära. Teen tiiru koplis. Tundub, et kõik on korras. Tagasi magama.
Seitsme ajal on juba valge, viskan aknast pilgu kopli suunas. Verde oma heinahunniku otsas, ehk on varss ka kusagil seal. Veel üks kiire uinak.
Kell on pool üheksa. Ajan end üles, uni veel silmas, ja lähen koplisse. Väike loom ajab end kiiresti püsti. Ei mingit probleemi enam. Verde annab märku, et ma lähemale ei tuleks. Ei kavatsegi. Toon neile juua. Kuna Verde ei taha, viin ühe ämbri ja sületäie heina Viisule-Käsperile. Teen veel mõned telefonikõned. Varss kappab rõõmsalt ümber ema, teeb isegi mõned galopisammud. Vahepeal matsutab nisade kallal. Verde kiunatab, kui nina valesti läheb. Aga laps õpib, leiab õige koha ja matsutab edasi. Kui väsib, otsib heinte sees sooja koha ja viskab pikali.

Kevade on saabunud!