Lükkame ümber evolutsiooniteooriat

Keegi väitis, et hobune on kabjaline. Ja nüüd on kõik arvamusel, et nii see ongi. Aga teaduslik hüpotees on alati ümberlükatav. Ja ümber me ta lükkamegi. Hobune ei ole kabjaline, hobune on lontkabjaline.

Kui hobust sügada nii, et tal on ülimõnus, siis venitab ta oma ülamoka pikaks. See ongi hobuse lont. Võrdluseks kaks pilti.





Tegelikult hobune polegi hobune. Hobune on hoopis maskeerunud kaelkirjak. Suured hobused on maskeerumises juba nii osavad, et ega aru ei saagi. Kaelkirjakud on tavaliselt ruudulise mustriga. Vahel võib hobuse karvas näha üliõrnu laike, nn. õnnelitreid. Tegelikult on tegemist kaelkirjaku mustriga, mis on peaaegu nähtamatuks muudetud. Midagi talvise Stefani taolist:



Väike hobune pole veel nii osav maskeerumises ja annab end välja. Kui Kevadet hoolega sügada, siis sirutab ta oma jämeda kaela (oh issand, kui jäme kael võib ühel varsal, märavarsal!, olla) pikaks-pikaks-pikaks. Ja kuna emme kõrvalt on vaja ju rohusöömist õppida, siis võetakse liiga pikkade jalgade ja liiga lühikese kaela tõttu tüüpiline kaelkirjaku asend.