Laadaponi Kevin - vol. 1

Laupäeval on Varstus laat. Selle raames toimub hobuste demonstratsioon-esinemine. Ja lastele on pärast ponisõit. Hobuste esinemine on küll rohkem hobuste esitlus. Varstu tori märad ja Reinu eestlane Raba kappavad platsile käekõrval, nagu näitusel ikka. Väiksed ponid ja Morgan teevad lihtsalt tsirkust, jooksevad platsil. Klaire pidi Väimelast mõned enda omad hüppama tooma. Ja miskit on nagu veel kavas - ega ma täpselt ei tea. Minu jaoks on oluline, et Kevin astub jälle koolisõiduareenile. Viimati tegi ta seda kaks aastat tagasi näitusel. Pärast seda olen temaga sadulas sõitnud viis-kuus korda. Õnneks kaks asjalikku tüdrukut sõitsid temaga eelmine suvi. Kaks nädalat natuke rasket trenni sai vahelduseks. Õnneks tundub Kevin väga mõistlik olevat. Pole ka ime - ikkagi suur hobune ju nüüd, 7 eluaastat turjal ja kaks last koplis kappamas, aeg ongi täiskasvanuks saada. Lisaks veel elatud nii liigilähedastest tingimustes kui vähegi meie juures võimalik. Hoiab hobusel närvid korras.

Aga selleks, et laadal esineda, tuleb kohale saada. Kopliaed on juba pikemat aega ootevalmis, hobust vaja sisse saada. Nii algaski kolmapäeva õhtul missioon - Kevin Varstu. Mis see viis kilomeetrit ikka ära ei ole. On küll. Kujutage ette raskeveotäkku kahehobuse treileris, keda pole pea kaks aasta transporditud. Seega, tõeline Võimatu Missioon.
Selleks, et hobust transportida, peab kõigepealt hankima transportija ja transpordivahendi. Olemas. Pool seitse on Rein treileriga platsis. Hea, et meil on lähedalt võtta nii asjalik hobuinimene.
Edasi on vaja asjad kokku panna. Kevin võiks ise oma asju pakkida. Aga kui ta seda tegema peaks, siis me ei lähekski kuhugi. Seega ja seeb ülesanne minu õlule. Asjade jaoks on suur tööriistakast. Need on asjalikud igas suuruses. Väikesed näiteks sobivad väga hästi harjade jaoks. Kui neid vahesahtleid ainult sees ei oleks, vahel hakkavad need segama. Aga suur kast on kõige mõnusam. Ratastega lausa. Kuna tavaliselt hoian seal sadulatekke, siis tuleb kast kõigepealt tühjaks tõsta. Oh aeg! Kellel on kõige rohkem sadulatekke siin majapidamises? Halvaal on viis kollast sadulatekki ja lisaks veel valge sadulatekk. Aga eesmärk ongi, et Halvaa teeb kõige rohkem tööd. Ja siis on hea, kui saab vajadusel puhta teki võtta, ei pea kogu aeg pesema. Kes siis külalistele trennitekiga hobuse annab. Peab ikka ilus kena tekk olema. Kevinil on ainult kolm sadulatekki. Lisaks trenni tekile ka valge võistlustekk ja sametine tekk. Seda viimast oleme vaid korra kasutanud. Laadal läheb sellega esinema. Ja Viisul on ainult kaks sadulatekki. Verdel pole see-eest ühtegi:)
Enamus Kevini kraamist mahub ilusti kasti ära. Sadul loomulikult ei mahu. Ja harjad on eraldi väikeses kastis. Lisaks tahab Kevin ju kuskilt juua/süüa saada. Seega veenõu ja kaeraämber ka kaasa. Igaks juhuks ka vajalikud ravimid kotti. Kunagi ei või teada, ehk juhtub end kuidagi vigastama.
Kevini ja oma asjade pakkimiseks kulub ligi tund. Täpselt nagu plaanitud. Janika on ka kohal, et asjad tema autosse panna. Asju on tõesti palju, ega palju vaba ruumi ei jäägi. Hea on, et Janika appi sai tulla, sest Rein tuleb veoautoga, seega sinna asju panema ei mahu. Sinna paneme Kevini. Õigemine veoauto sabas olevasse treilerisse.

Kevin sõitis viimati treileriga 2007. aasta augustis. Siis oli tema peale saamisega tükk tegemist. Kevin nimelt otsustas õues muru pügada. Ja sellistt suurt pead niisama lihtsalt üles ei tõsta. Lõpuks saime meelitades. Kati andis selja tagant treileri eesotsas oleva väikese ukse kaudu porgandeid kätte ja Kevin järjest järas neid. Õnneks oli terve peenar porgandeid täis. Jagus, Kevini saime peale. Kuidas ta tagasi sai, sellest ajalugu vaikib. Nüüd otsustas Kevin, et ega kaks aastat pole tema arvamust treilerist muutnud. Eriti veel sellisest pisikesest, bussi on vaja, sinna ta läheb suurima heameelega sisse.
Kevin oli juba ilusti väravas ootevalmis. Aga väravast välja saades oli vastamisi ruunadega. Loomulikult vaja neile esineda. Vähemalt kuulab sõna. Järgmiseks jäi teepeale kaeraämber. Selles olid nüüd küll porgandid, aga huvi pakkus see siiski. Janika võttis selle omale - selge, tuleb Janika kätte saada. Õnneks kuulab siiski sõna. Natuke steki kuritarvitamist küll minu poolt, aga kui muidu ei kuula, siis saab ka oma laksu kätte. Ja nüüd treiler. Sinna me küll ei lähe. Õue peal muru süüa on ju palju huvitavam. Ja kui trappi mööda üles minna, siis lähevad ju kõrvad vastu üleskeeratud kile serva. Trapp kõigub. Ja treileri ülemist poolt kattev kile kahiseb tuule käes. Porgandid pole ka enam nii huvitavad. Jalutame trappi mööda sisse, peaaegu esijalad treileris, ja siis tagasi välja. Stekk seljataga aitab ainult natukene. Lõpuks ajab see Kevini hoopis närvi. Kuna muu ei aita, siis otsustame, et paneme valjad pähe. Kevini jaoks on valjad tavaliselt püha asi, siis ollakse vait ja vagane, tehakse, mis kästakse. Tavaliselt. No ei tule hobune peale. Janika toob talle lõpuks ämbriga kaera. Selle sahin on palju lummavam kui mingid porgandid. Tulla või mitte tulla? Kevin mõtleb. Tuleb, läheb, tuleb, läheb... Saab ampsu kaera. Jälle välja. Aga järgmine kord tuleb rohkem sisse tulla. Lõpuks tuleb. Hooga sisse. Minult pole enam kuhugi taganeda ja kaeraämbrit viia, aga sammuke on veel vaja. Lõpuks ometi saab ta siiski treilerisse topitud. Kitsas on ju seal. Vaene väike Kevin.
Teekond on õnneks lühike, viis kilomeetrit ainult. Kohapeal tuleb Kevinil veel veidi oodata. Tema aed pidi saama eraldi voolu, ent voolu veel ei ole. Kevin leiab, et temale see ei loe, välja tahaks. Kevinit rahustama minnes avastan, poni treileris lahti. Ju on olnud enamuse teest. Turvakarabiinid pole hobuse transportimiseks. Kevini välja toomine on ka ettevõtmine omaette. Uus koht, uued lõhnad. Vähemalt kuulab sõna ja jõuab õnnelikult oma koplisse. Las jookseb. Kappab ringi ja hõigub. Kõrvalkopli kuudis hõigub Hildi vastu. Põnev. Saame ka tema enda isikliku vooluringi valmis. Nüüd jääb üle ainult jälgida. Jälgimise ajal näiteks vaatame Morgani ja ponide trenni. Tegelikult päris ilus. Ega me siin mingit suurt etendus tegema hakka. Näitame inimestele erinevaid tõugu hobuseid.
Öösel see-eest väga magada ei saa. Janika on mul kohe samas asuvasse majja toa eraldanud. Kõrvaltoas hoiab ta oma hobude varustust. Ja aknast paistab Kevini ilusti kätte. 12 ajal teen akna veel lahti ja lasen Kevini kopli suunas taskulambi valgusvihu. Kevinil on päitsete külge helkurid monteeritud - kui midagi juhtub, siis vähemalt paistab välja. Kevin paistab ilusti. Omas koplis. Paar korda veel hõigub. Siis jääb vaikseks. Nelja ajal hommikul hakkab jälle hüüdma. Väljas on juba valge ka, piilun, poni alles. Paari tunni pärast jälle. Sedasi kuni hommikuni. Poni hakkab rahunema kah.

Ent hommik toob Kevinile üllatusi. Ei saa ju täku pärast kohalikke hobuseid kinni hoida päev otsa. Need tahavad ka välja. Kui Janika kohale jõuab, joome veel kohvi lõpuni ja siis loomi kantseldama. Janika viib ükshaaval omad loomad nende koplitesse. Minu ülesanne on Kevini peale karjuda, et ta ikka aeda tähele paneks. Kõigepealt kõrvalkoplist kuuri alt Ultra. Ultra on viimaseid nädalaid tiine, aga Kevin peab ikka esinema. Ultra ei tee väljagi. Tema koppel on Kevini omast kõige kaugemal, aga ikka silma all. Ja Kevin muudkui esineb. Kuuri teisest poolest lastakse välja Hildi ja Armiina. Armiina on peaaegu kaks nädalat vana. Võõra täku kohalolek ajab mära närviliselt ringi jooksma, varss jookseb veel hullemini, jääb mulje, et võib kogemata aiast läbi kimada. Kevinil aga on, mille pärast omas aias joosta. Hildi on ilus kõrge mära. Kuna mära varsaga jookseb liiga palju, paneb Janika ta kuuri tagasi. Morgan, eesti-araabia ruun, kes Ultra kõrvalkoplisse pannakse, ei tekita enam nii elevust. Kevin jookseb natuke pigem moe pärast, Morgan kappab ka veidi edasi-tagasi. Morgan leiab, et Ultra aia ääres on palju huvitavam, mispeale ka Kevin maha rahuneb. Ponid ei tekita üldse enam ärevust, kuigi Kondor peab oma kileda häälega kirema. Neid Kevin väga ei näe ka. Kevinil on hoopis suurem mure - Hildi on ikka kuuri all peidus. Laseme lõpuks ka Hildi välja. Natuke rallimist mõlemalt poolt, mis lõppeb siiski rahunemisega.
Kui toimetamised tallis on tehtud, läheme Janika juurde laada asju korraldama. Hobused jäävad õue ringi kondama ja oma tegemisi tegelema. Väike mure on südamel küll, aga kõik loomad on paari tunni pärast omal kohtadel. Ka Kevin on omas koplis rahulik.

Rahu on kuni õhtuni. Päeval omas koplis kordel pole Kevinil miskit muret. Aga õhtul, kui pärast teisi platsile trenni läheme tegema, on asi teine. Kevin on täkku täis. Vaja ainult joosta ja ringi vahtida. Las jookseb. Sellega on meie laupäevane esinemine otsustatud. Koolisõidu-kava asemel jookseb algul kordel, kui maha rahuneb, siis ka minuga. Turvalisuse huvides endiselt kordel. Kõrvalt vaadates pidi täiesti ilus olema. Eks laupäeval näeb.

Kaks aastat püsivat hobusepidamist

2007. aasta 1. mail jõudsid esimesed hobused püsivalt koju. Enne seda olid Halvaa ja Kevin siin ajutiselt. Talveks läksid nad Tartusse Ihastesse. Ja tulid 1. mail tagasi. Viisu tuli ka. Kolmas kord kui üritasime teda koju saada. Oleks ta teadnud, mis ees ootab, oleks vist kohe olnud nõus tulema. Enne proovisime kahe-hobuse treileriga. Kuna Halvaa ja Kevin tahtsid ka koju saada, siis lõpuks plaanisime korraga tuua ja kutsusime Pärnumaalt Tori hobusekasvatusest 6-hobuse bussi kohale. Sellega toodi pea aasta varem Pärnumaalt. Niigi suur hobune oli vahepeal veel kasvanud ja teoreetiliselt tõime Tartust koju neli hobust, sest Kevinile jäeti kahe hobuse ruum. Ühes vahes oleks tal kitsaks jäänud.
Sellest ajast on hobused kokku ainult 5 päeva kodust eemal olnud. Kevin viibis 2007. aastal neli päeva Pärnumaal näitusel. Verde oli seal järgmisel aastal ainult päeva. Ülejäänud aja on nad kõik rõõmsalt oma koplites veetnud. Imestage jah - ka talvel, suure lumega. Varjualusesse minnakse vaid kõige palavamal ajal putukate eest peitu. Talveks kasvatatakse paks pehme karv selga, kevadel aetakse see jälle maha. Suure tuulega poetakse üksteise kaissu ja keeratakse sabad tuule poole. Vihmaga seistakse nii, et sadu kõige vähem häiriks. Ja putukate vastu aitab ainult üks asi - üks korralik tolmuvanni. Kõik putukatõrjevahendid võivad olematud olla, niikuinii ei mõju.
Kahe aasta jooksul on meie väike hobusekari vaikselt täienenud. 2. veebruaril 2008 jõudis Pallase tallidest kohale Verde. Kevini ja Viisu kõrval tundus ta toona alles varsakene. Nüüdseks on ta ilus suur hobune.
Sama aasta 26. mail saime hobusepidajatest hobusekasvatajateks - sündis meie esimene varss, Viisu ja Kevini täkkjärglane Käsper. Nüüd 11-kuusena tundub ta juba täiesti suure hobusena. Peaaegu ema kõrgune lausa. Aga siiski väike alles. Kuigi emapiimast võõrutatud vajab ta siiski veel ema enda kõrvale. Samas muutub Kevin isana üha enam vajalikuks. Kuna Verde kõrvalkoplis indleb, siis loomulikult uudishimu ajab ka noore täku aia äärde uudistama. Kevin on hea isa ja seletab hoolikalt, et vara veel. See mära seal on tema oma. Kevin on Käsperi kasvamise ajal minu mure murdnud - karjaelu ja varsakasvatamine ei ole talle mingiks probleemiks.
Augusti lõpp tõi kergenduse ka Halvaa pikale üksildasele elule. Kuu viimasel päeval saabus lõpuks ka tema "kari". Minu isiklik ruun Stefan. Kuigi ratsahobuse jaoks parimas eas, on selle looma elu vägagi raske. Tegemist on sporthobusega - tõu poolest ESH (Eesti Sporthobune). Kunagi olevat ta isegi 120 cm hüpanud. Kaks korda oma lühikese elu jooksul on ta kolinud Soome. Samas viimastel aastatel on ta pidevalt kodusid vahetanud. Loodan südamest, et see jäi tal ka viimaseks. Nimelt ei saa ta elada igas tingimuses, tal on vaja võimalikult tolmuvaba keskkond. Sest Stefanit piinab väga kaugele arenenud emfüseem (kopsuhaigus, midagi inimeste astma sarnast). Õnneks näib pidev väljas elamine hästi mõjunud. Kuigi külgede pealt on näha, et hingamine on raskem kui teistel hobustel, on ta läbi talve vaid paar korda köhatanud - hein kipub vahel ikka kurku minema. Ainult vastu kevadet läks olukord hullemaks, kui viimased heinarullid rohkem tolmasid. Aitas nende täielik lahti laotamine ja rohu kiire kasvamine. Ent emfüseem pole Stefani ainus mure. Lisaks on tal ka silmapõletik (krooniline uveiit). Augusti lõpus hoidis ta haiget silma praktiliselt täiesti kinni. Nüüd on ravi tulemusena silm rohkem lahti. Lisaks on ka valu vähemaks jäänud. Enam ei hakka vastu kui rohtu silma panna tahan. Alguses oli see siiski väga valuline toiming. Lisaks füüsilistele probleemidele on tal ka vaimsed mured. Väidetavalt on tal ka probleeme ratsutamisega. Kui sammu saab veel sõita, siis juba traavis pidi korralikku rodeot tegema hakkama. Ei tasu hobust laste kätte anda ilma täiskasvanu järelvalveta. Paari kuu pärast hakkame vaatama, ehk on vabapidamine hästi mõjunud ja hakkab vaikselt aru saama, et meiega on tore koos elada. Halvaale on tema olemasolu küll hästi mõjunud. Seni närviline hobune tuleb rõõmsalt koplist kaasa, et väike ratsaret või reesõit teha. Pärast saab ju tagasi "karja" juurde minna. Päev pärast Stefani saabumist rõõmustas ta mind eriti - pidas vajalikuks pikali heita ja magada. Kuigi enamasti magavad hobused püsti, siis on ka neil vaja vahel pikali heita. Aga ebaturvalises keskkonnas seda ei tehta. Teine hobune kõrval tagab turvalisuse ja annab märku, kui oht ligineb.
Kevade saabumine mahtus samuti viimase kahe aasta sisse. Viisu selle-kevadine juba põtkib ema kõhus, ent välja tulemiseks on veel vara. Peab veel mõned nädalad ootama.

Kui aega saan, lisan veidi pilte ka. Peab veidi ootama.