Sportponi ja peotäis ussirohtu

See siis ongi kevad? Hommikul sadas lund, õigemini tuiskas lausa. Ja meie pidime varssa võõrutama. Nojah, mis lubatud, tuleb ära teha.

Tõnu oli varjualuse ustega ühele poole saanud. Uhked nägid välja küll. Mul jäi üle veel ainult viimased jääkoormad välja kärutada ja allapanu sisse kärutada. Ei midagi uhket, lihtsalt suvel ebaühtlaseks trambitud pind tuli tasaseks saada. Selleks kõlbas ponide poolt kõrvale pandud söödamatu hein küll. Eks hiljem saab selle kompostihunnikusse lükata. Ja varjualuse ümber oleva kopli traat tuli valge lindiga asendada. Selleks ajaks oli Kati ka lõpuks välja jõudnud, nii et läks kiiremini. Ilus sai. Ma olen kogu aeg tahtnud traadi asemele valget linti. Sel suvel asendan kindlasti kogu traadi lindiga. Palju lihtsam käsitleda ja ilusam näeb välja ka. Peaaegu nagu minu unistus valgetest lattaedadest. Aga meie küngastele lattaed ei sobiks. Enamus kopleid muutuvad nagunii ajutisteks, mis v.a. nurgapostid kokku korjatakse kui neid enam vaja ei ole. Sügisel, kui hein on tehtud ja süüa väheks jääb, piiratakse nii suur ala kui saab aiaga. Talveks tagasi väiksemad talikoplid. Suvel vahetame kopleid, siis saan söödamatu kraami vahepeal maha niita ja sõnniku välja vedada, ei ole segavaid loomi ümberringi hiilimas.

Järgmine ülesanne oli palju keerulisem - hobuste ümber paigutamine. Nagu Janika pärast mainis - mul on teravate hammastega karjakoera vaja. Kaks karja tuleb ringi paigutada nii, et nad kokku ei puutuks. Kui Kevin üle aia ninapidi ruunasid nuusutama pääseb tuleb varsti aedu lappima hakata. Ruunasid loodetavasti mitte. Seega toimus väikest viisi kastide-lükkamise-mäng.
Kõigepealt ruunad. Kuna nende endises koplis polnud ühtegi ligipääsetavat väravat - viimase hüppas Käsper nädal tagasi puruks - tuli neile kõigepealt taas-suletav auk aeda teha. Ja siis ruunad nööriotsa ja minek. Hmm, Stefan ei tule sedasi. Seega, Halvaa nööriotsa ja Stefan sappa. Tuleks ta siis ilusti sabas, ei, tal vaja ringi joosta, mis tekitas ka Halvaas soovi ringi joosta. Siin tulevad appi nöörpäitsed, millega Halvaa sai kohe aru, et ei maksa jooksma hakata. Aga pea püsti käekõrval võib ikka kepsutada. Õnneks Stefan väga kaugele jooksma ei hakanud ning tuli ilusti aeda tehtud august Halvaa järel läbi. Lahtilastud Halvaa aga pidas vajalikuks oma "karjale" natuke kombeid õpetada. Eriti kuna vaheaia taga näitas Kevin, et seal on tema territoorium ja nood "täkud" ärgu sinna ronigu. Seega puhkes ruunade koplis väike madistamine. Hambad laksusid, Halvaa omad ainult. Pikalt üksi elanud hobusena on ta karjajuhi rolli ilusti sisse elanud ja pani kähku paika, kes kus olla võib. Ehk siis - Stefan tema selja taga, ponide ligi ärgu trügigu.
Edasi ponid ruunade koplisse. Tegelikult on see ponide suvekoppel, mis koosneb kahes koplist, mida läbib võsastunud madal kraav. See võsa neile meeldib. Lisaks on seal veel kasesalu, mille nõrgemad puud Viisu eelmisel suvel välja praakis. Ponide all mõtlen ma meie nelja raskeveohobust - Kevin, Viisu, Verde ja Käsper. Kui Kevin-Viisu veel kahekesi olid oli nende transportimine lihtne. Ütlesin ainult, et minek, ja suured loomad tulid nagu kutsikad mul sabas kuhu vaja. Nüüd on see raske - kellelgi on ikka vaja kuhugi midagi uurima minna. Mispeale Kevin peab korrarikkujale järgi minema, misjärel läheb ülejäänud kari omakorda temale järgi. Seega võtsin Kevini nööri otsa ja läksin väravaid avades ees, Kati tuli märadega järel. Üks hetk näis kõik toimivad, seejärel sööstis üks mära ühes suunas ja teine teises, Kati ei suutnud piisavalt venida ja nii kihutasidki märad korded taga lohisemas mööda kopleid ringi. Kevin on siinkohal tubli ja arukas. Vaatas küll silmanurgast seda korralagedust, ent tuli ilusti minuga kaasa uude koplisse, kuhu ta värava taha ootama jätsin. Seejärel märadele järele. Verde oli tagasi oma vanasse koplisse putkanud, kust Kati ta jälle kätte sai, Viisu Käsperiga oli aga kadunud. Künklik maastik, hetk hiljem nägin, et ta oli ruunade aia äärde läinud. Ehk tahtis Käsperit sinna viia? Mine tea. Tema püüdmisega oli rohkem tegu, mind lähenemas nähes kihutas ta jälle minema. Tavaliselt ta sammust kiiremat tempot üles ei võta, aga nüüd sööstis traavi-galoppi koplite vahel, Käsper ja korde sabas. Verde oli selle aja peale Kati poolt Kevini juurde pandud. Lõpuks suutis ka Viisu õige värava üles leida ning Kati korde tema päitsete küljest eemaldada. Madinat jätkus aga kauemaks, kuna taasühinenud ponikari pidi ju mööda oma uut koplit ringi sööstma.
Järgmine ümberpaigutus oli lihtsam. Ruunad ponide koplisse. Selleks oli vaja vaid kolme posti jagu vaheaeda eemaldada ja värav lahti teha. Uus koppel tõi endaga kaasa uued jooksutuurid. Vaja ju kõike uurida. Halvaale pakkus erilist huvi varjualune. Vaatas pikalt üle ukse sisse. Ta on ka varem seal kinni olnud, ent siis oli uste asemel vaid palk ette pandud.
Kuni ruunad oma uue kopli on üle vaadanud ja maha rahunenud otsustasime Katiga varjualuse juurde heina veeretada. See ei olegi niisama lihtne, kuna enamus Metsavenna käest saadud heinast on rullides, mis ei ole kuidagi enam rulli moodi. Aga see-eest on hein hea. Mõnusalt kuiv ja krõmpsuv. Söö või ise. Eriti oluline on see ruunadele. Seisab veidi õues ja tuuldub, ning ei tolma enam. Kerge lumesadu mõjub ka lisaks hästi. Ruunadel on emfüseem. Nad ise ei tea seda. Halvaal pole üldse näha, et midagi valesti oleks, aga loomaarstiga vaatasime paar aastat tagasi - on küll. Stefanil on hullem. Aasta tagasi oli hingamine olnud nii halb, et seda oli kaugele juba kuulda. Meil saab aru, et miskit teda vaevad, kui hoolega jälgida, kuidas ta hingab. Isegi köhinud on ta kodus harva. Vahel, kui hein kurku jääb, köhatab paar korda. Hullem oli siis, kui ma paar päeva pärast tema koju saabumist Halvaa koplist välja võtsin. Siis jooksis paaniliselt ringi seni, kuni köhahoog peale tuli. Andsin talle Halvaa tagasi. Hiljem pole enam nii närvi läinud. Nüüd ootab viisakalt väravas, kuni Halvaa töölt koju jõuab. Või läheb heina sööma. Alati järgneb sellisele ootamisele ka väike mängutuur. Seega, veeretasime Katiga heinarulli. Kuni see otsustas ära laguneda. Peaaegu jõudsime kohale. Viisin hanguga laiali pudenenud heina varjualusesse. Kuna ruunad olid otsustanud, et nemad sellest koplist enne ei lahku, kui mõnda nõusse vesi ei teki, lasin Katil neid seni joota. Siis saime varjualuse ümbert kopli hobusevabaks. Nüüd oli aeg Halvaa varjualusesse viia. Viimati elas ta tallis 2007. aasta 1. mail. Seega suletud ruum tekitas kerge paanika, mida omakorda võimendas Stefani sööstud mööda koridori üles koplisse ja tagasi värava taha. Õnneks on nad mõistlikud loomad ja rahunesid kähku maha. Mis tähendas, et oli aeg minna Käsperile järele.

Väike poni tuli rõõmsalt minuga kaasa. Ülejäänud jäid väravasse ootama, ent keegi ei kutsunud teda enam tagasi. Kõik läks ilusti, kuni Käsper avastas, et tegemist ei olegi niisama kena jalutuskäiguga. Kordega siia-sinna teda juhtides saime lõpuks varjualuse juurde. Lapse hõikumistele vastas aga ainult Halvaa, kes teda selleks ajaks juba näinud oli ja rõõmsalt kutsus. Tundus, et asi laabub, kuna Käsper enam karja poole ka ei kiskunud. Kuni Kati tema latriust avama hakkas. Mis iganes last ehmatas, järgmine hetk sööstis ta tuldud teed tagasi. Viimasel hetkel sain puud pidurina kasutades ta seisma, mille tagajärjel Käsper jalgealuse kaotas ning mina oma käega täie hooga vastu puud lendasin. Valus oli. Hambad ristis julgustasin last edasi varjualusesse minema. Uudistas, uudistas, ja julges lõpuks sisse astuda. Lõpuks ilusti omas latris. Halvaa andis läbi vaheseina märku, et sealpool on tema ruum. Sellisest kohtlemisest veidike hirmutatuna otsustas Käsper proovida, kas välja saab. Ei saanud. Väikselt ponil pole piisavalt jõudud, et ust eest ära lükata. Tundus, et rahuneb. Lõupuks jõudis ka Inga naabertalust koos oma mehega kohale. Arutasime parasjagu, kas maksab Halvaad Stefaniga vahel kokku lasta, et nad joosta ja mängida saaks. Järgmine hetk otsustas Käsper, et talle aitab. Paar katset ja hetk hiljem rippus ta kõhuli ukse peal. Ise ulatus sellest vaevalt üle piiluma. Aga nüüd kõõlus, esijalad ühelpool, tagajalad teisel pool. Paanikat ei jõudnud veel tekkida, kui uks järgi andis. Ja poni oli jälle vaba. Nii palju siis minu ilusatest ustest. Egas midagi, pärast pikka arutelu otsustasime, et paneme Käsperi Keviniga ühte koplisse, ehk ei kipu tuttava hobuse juurest Viisu juurde. Veeretasime neile isegi suure rulli heina seltsiks. Mõttetu, 1,5 tuni hiljem oli Kevin üksi, Käsper õnnelikult tagasi ema juures. Juhtunust andis aimu ainult õnnetult keset koplit lebav krussi keritud värav. Madalam värav püsis oma kohal - põhjus, miks Kevin karja juurde tagasi ei saanud.

Kuna eelmisel päevl oli ussirohu tellimus kohale jõudnud, siis oli, millega end paar tundi hiljem lõbustada. Seitse süstlatäit ussirohtu hobustele sisse ajada - suured ponid saavad lisaks ühe süstla kolmepeale, nad nii suured. Kõigepealt Halvaa ja Stefan. Kuna Halvaal polnud päitseid peas ja Stefan kardab ussirohusüstlaid (seekord isegi nuusutas, mis see on, mis mul käes) said nemad oma portsud kaeraga. Stefan küll pirtsutas veidi, aga kui leidis, et ilma kaera ei saa, sõi ka oma osa sisse. Ponidega on teine lugu. Eelmine kord pidin üksi hakkama saama, ja kui ühe süstlatäie veel sain neile sisse topitud, siis seda 1/3 ei tahtnud nad enam kuidagi süüa. Kaua ma topin neile naljakaid asju suhu. Kahekesi on lihtsam. Mina hoidisn hobuste päid ja Kati tegeles süstla hobusele suhu saamisega. Õnnestus. Viisu küll püüdis minema jalutada ning Verde üritas viimase kolmandiku saamisest kõrvale hiilida, aga oma portsud said kõik kätte ja kaduma ei läinud tilkagi. Käsper on ponidest ainus, kes ussirohtu vastuvaidlemata võtab. Korra olen seda talle lausa üle aia andnud.

Katastroofiga alanud päev läks siiski lõpuks lõbusaks kuna õhtul otsustasid ämblikud tuppa jalutama tulla. Kati põgenemisi oli tõsiselt lõbus vaadata. Kahjuks pidi üks ämblikutest seejärel õue kolima. Ehk ei ole enam liiga külm.