Kuidas kastreerida ruuna?

Meil käis loomaarst. Maikuu viimasel reedel. Ootasime teda peaaegu pool aastat. Pidi tulema märadele ultraheli tegema, aga põgenes Soome. Lõpuks tuli teine loomaarst, aga kasu ikka ei olnud - Viisu oli liiga karvane, et midagi näha ja Verde pistis juba paljalt käega kõhu katsumise peale jalaga vehkima. Nüüd saime lõpuks oma loomaarsti tagasi. Igaüks meile ei kõlba - ainult parim sobib. Ponid ei lase ju võõrast ligi, tuttav peab olema. Sellepärast peavad loomaarstid/sepad käima regulaarselt.
Verdele tegime süsti - marutaudi vastu. Viisu oma hoiustasime külmkappi, lähipäevil teeme ära. Varem ei saanud, tiinetele ei riskinud loomaarst seda süsti teha, pidi varsale halvasti mõjuma. Usaldame targemaid. Ja hambaid raspeldasime. Verde hambaid on varem korra viilitud, siis kerge narkoosi all. Seekord püüdsime väljas koplis niisama hakkama saada. Mära on mära. Lõpuks sai aru küll, kuidas kõige mõnusam olla on, aga mära iseloom ei luba ja vaguralt paigal olla. Peab kaklema.
Keviniga kaklesime ka. Panime varjualusesse ja hammaste raspeldamise päitsed pähe. Naljakas asi, esihammaste vahele jääb metallosa ja siis külgede pealt kangutatakse suu lahti, et loomaarsti kätt otsast ei hammustaks. Tagumisi hambaid ju vaja ka näha. Aga katsu sa sellise eluka peab paigal hoida, kui ta kogu hingest vastu hakkab. Oma vagura loomusega üritab Kevin meile mitte liiga teha, ent siiski käest ära rabeleda. Lõpuks sai rahustava süsti. Tavalise hobuse annuse. Tulemuseks Kevin nagu Kevin olema peab. Loru. Hammastega oli enamvähem korras, ainult üks konksukene kusagil tagapool. Ja üks hundihammas. Viimane tuli raspeldamise käigus ise ära. Ainult auk jäi järele. Sain ka katsuda - polegi varem kätte hobusele suhu pidanud panema. Natukene kõhe küll. Kevin oli lõpuks nii väsinud, et tukkus lausa, ei jaksanud sammugi teha. Roomasime koplisse ja sinna ta meist magama jäi. See pidi tavalise hobuse annus rahustit olema. Kevin on ikka pisikene küll.
Lõpuks käisime Varstus Ultrat vaatamas. Ultra sai vastu kolmapäeva täkkvarsa. Aga päramised olid sisse jäänud. Kuigi need said välja võetud, läksime siiski mära vaatama. Tulemuseks loputasime emakat. Selleks ronis loomaarst kättpidi koos voolikuga mära emakasse. Vooliku välimises otsas oli lehter. Sinna kallasin kannutäie haaval joodilahust. Pool ämbritäit sisse ja siis vedelik välja. Ja uus pool ämbri täit sisse ja jälle välja. Peaaegu kaks ämbritäit. Ultra sai veel kaks päva emakaloputust. Õnneks saime õigel ajal jaole ja midagi hullu märaga ei juhtunud.
Aga loomaarst sai kutsutud hoopis muul põhjusel. Kolmapäeval jalutasin koplis Halvaa juurde, et teda veidi sügada. Halvaa seisi, tagajalg õhus, ning üritas end kõhu alt sügada. Vaatasin korraks, mis teda vaevab. Põrsas oli suutnud endale kubemesse augu sügada. Umbes kahe sõrme laiune ja pöidla esimese lüli pikkune, lisaks suures koguses rippuvat liigliha. Kärbsed kallal. Kergelt veritsev. Paanika. Kolm tundi ajasin loomaarsti taga. Suutsin juba välja mõelda, kust treiler saada, et Halvaa vajadusel kliinikusse viia. Sest kohalik loomaarst ütles telefonis, et tal pole mõtet vaatama tulla, see kliiniku asi. Sain lõpuks käsu neljapäeval kell kolm uuesti helistada ja seni silma peal hoida - kas paistetab rohkem ja kas ikka immitseb midagi haavast. Kohapeal vaatas loomaarst korraks haava ja käskis, kui võimalik, paar korda päevas voolava veega loputada. Isegi antibiootikume ei määranud. Peaks sügiseks ära paranema. Kuna väljas on palav, siis läheb kauem. Vedas Halvaal, ilmad läksid hoopis jahedaks. Ja vihmaseks. Liigliha on juba ära kadunud, haav ka peaaegu kinni kasvanud. Vaja veel natukene veega loputada. Kui ta jälle kätte saan. Voolik pole just Halvaa suurim sõber.