Elu on ime

Kuus aastat ülikooli, sealhulgas terve arengubioloogia loeng ja praktikum pealekauba, ja ikka ei mõista. Üksteist kuud toimub mära sees midagi salapärast, kasvab ja areneb, et siis ühel täiesti tavaliselt päeval ootamatult maailma tulla, elada ja olla, joosta, kukkuda ja jälle tõusta, uurida ja uudistada. Kuid ei anna miski märku, et toimuks midagi salapärast. Mära on ikka mära. Sööb ja joob, tahab sügamist, kui hästi küsida, teeb ka trenni. Aga läheb midagi valesti ja salapärane kasvamine tema sees lõppeb?
Kolmandal kasvamiskuul viisime Verde näitusele. Kaks tundi panime teda treilerisse. Hüppas ainult ringi, hakkas vastu ja käitus üldse eba-Verdelikult. Ja minu süda valutas. Ei teadnud ju, kas kolme kuue eest läks õnneks. Kas kisa, tants ja tralli tiigi taga olid asja eest. Ja kas selline kaklemine märaga halvasti ei mõju. Öelgu teised, mis tahavad, minu süda valutas.
Viisul vajasid kabjag hooldust. Need vajavad küll alati, kuid mära ei lase, hakkab vastu ja loobib kõik mööda koplit laiali, kes kapju kätte saada tahavad. Värkige kirvega, kui soovi on. Esialgu ei andnud Viisu end kättegi, lõpuks usaldas ligi tulla, kuid võõra juuresolekul jooksis omadelgi eest. Ei tahtnud teda tookord taga ajada - läheb paanikasse ja mine tea, elu tema sees on habras. Pealegi me ei teadnud, kas ta üldse tiine on. Kui Käsper koplis oli, alles siis uskusime.
Ükskõik kui teaduslikult seletada, kuidas mingid rakud arenevad mingiteks organikillukesteks, kogunevad kokku ja kasvavad, kasvavad, kasvavad, kuni ongi üks toimiv organism koos, mina ikka ei mõista. Miks üks väike süda otsustab, et tema tahab tuksuda? Miks üks väike aju ühel hetkel on ja mõtleb, juhib ja tegutseb? Mis sunnib ühte rakukogumit olema isiksus, oma rõõmude ja murede, mõtete ja tegudega?
Kuud lähevad mööda. Mitte miski mära juures ei anna märku, et tema sees toimub midagi tõeliselt imelist. Mära puhul veel saad aru, kui tal mingi mure on. Aga väike kasvaja mära sees? Kas temaga on kõik korras? Saab ta piisavalt elemente ja ühendeid, molekule ja mida kõike veel, et kasvada suureks? Meditsiiniliselt ehk saab kindlaks teha, aga koplis mära sügades võib ainult talle kõrva ohata - Kas kõik on ikka korras?
Tasapisi muutub mära ümmargusemaks. Verde sale keha paisub õhupalliks. Viisust ta siiski jagu ei saa. Viisu ongi üks suur õhupall. Nagu kaks raskeveokit manööverdavad nad koplis ringi. Üks hetk Viisu ei mahu enam puude vahelt läbi - eile veel mahtus. Jõuga tullakse. Puud annavad vägevatele külgedele teed. Teise hobuse tagant välja saamine on täppisteadus. Hoolega vaadatakse seljatagune üle, tagurdatakse, kontrollitakse suunda, tagurdatakse. Pole lihtne sellist keret juhtida. Ja siis - ägisedes visatakse end pikali ja ühe kerge liigutusega keeratakse kogu kupatus üle selja. Mõnus. Kohe mitu korda järjest. Ühele küljele - teisele küljele. Üks korralik püherdus on seda väärt, et püsti ja pikali enam nii kergelt ei saa.
Märad muutuvad tigedamaks. Teineteise vastu. Jootmise ajal pole kummalgi märal kõrvu peas, need on nii vastu kaela surutud. Kevin julgeb ainult suure janu korral märasid eest lükata. Kaitsevad nad ennast ja oma sündimata varssa? Näib nii. Ruumi on ju vaja. Mida tigedamaks nad lähevad, seda enam nad tahavad, et ma nendega oleks. Verde, kes varem väga tähelepanu ei talunud, seisab kannatlikult paigal, kui teda sügan. Viisu oli Käsperit oodates valmis lausa sülle pugema, ainult ole tema jaoks olemas. Eriti need viimased kõige raskemad päevad. Sügadagi polnud enam vaja. Lihtsalt ole kõrval ja ütle vahel, et ta on tubli ja armas. Mida rohkem märade kõhud paisuvad, seda tigedamad nad on, ja seda rohkem vajavad nunnutamist.
Esimeseks tõsiseks märguandeks, et varss sündima hakkab, on mära kohutaval kiirusel paisuv udar. Nii nagu varss peab olema valmis, et maailma sündida, peab maailm olema valmis varsa sünniks. Kui seni sai väike olend kogu vajaliku ema sees, siis väljaspool ema ei ole midagi, mis teda toidaks. Peab leiduma moodus, kuidas ema saaks endiselt oma varssa toita. Kui hästi läheb, märkad enne poegimist veel vahatilku nisade otsas ja tead valmis olla, et varsti-varsti ta tuleb. Aga alati ei pruugi ka märgata. Ja vahel võib ka kauem minna. Käsperit ootasin kaks ja pool päeva pärast vahatilkade tulekut. Ikka ta tuli ootamatult. Liiga kaua ei tasu oodata. Verdel ilmusid vahatilgad enne keskpäeva, ja enne keskööd tuli Kevade. Sama ootamatult ja oodatult kui Käspergi.
Üksteist kuud on ta ennast ja ema ette valmistanud. Ja järsku ongi ta kohal. Väike olevus neljal väriseval jalal. Esimesed hingetõmbed, esimesed hirnatused, esimesed katsed jalule tõusta. Kõik see toimub veel senise energia arvelt, mis emalt saadud. Väike keha väsib aga kiiresti. Energia kulub ruttu, eriti kui päike ka enam ei soojenda. Aga öösel on millegi pärast parem sündida. Seega kiiresti-kiiresti tuleb leida tee emani, nõutada süüa, et edasi elada, et joosta ja hirnuda, maailma avastada ja vahel kõigest uuest ja huvitavast lihtsalt puhtata. Tuleb õppida imema.
See ei saa ju olla pelgalt juhus ja sõnademäng: ime ja imemine. Elu on ime. On ime, et üks kogumik rakke ühel hetkel toimetab koos, ühtse eesmärgi nimel. On ime, et üks kogumik rakke tunneb ja mõtleb, tahab ja elab. Imemine on elu alus. Hingama ja liikuma hakkab varss veel ema üsas saadud energi arvelt. Aga elamine kestab kauem kui mõni hingetõmme. Ja selleks peab õppima imema, et saaks emalt piima, mis annab jõudu, et olla elus. Et olla ime. Iga hetk on väikese olendi jaoks uus ja imeline. Iga mõte, iga tunne, iga samm, iga hingetõmme. Kõik on uus ja huvitav, ja imeline. Suurt hobust juba tunned, elu tema kõrval on pigem rutiin. Kui just midagi katastroofilist ei juhtu. Väikesed juhtumised ainult ilmestavad seda rutiini. Väike hobune muudab kõike. Tema puhul ei tea kunagi, mis võib juhtuda. Tema puhul ei ole veel rutiini. Ja suured hobused tema ümber kaotavad samuti oma rutiini. Ise nii väike ja mõjutab nii palju. Aga seda sellepärast, et ta on ime. Ta on tulnud, et elada. Tal on vaja oma ruumi. Ta nõuab oma osa tähelepanus. Ka tema tahab olla sügatud, olla armas ja armastatud. Suurte puhul on see juba paigas, et nemad on oluline osa igapäevast. Aga väike loom peab alles mahtuma igapäevaellu. Pole ka ime, et tema saab ootamatult rohkem tähelepanu kui teised. Andke andeks, ka teie olete olulised. Ent te olete siin ilmas olnud juba nii kaua, et teie olemasolu on iseenesest mõistetav. Äsjasündinud varsake on aga suur ime. Seni, kuni ka tema kasvab suureks ja igapäevaseks. Armsad olete te kõik siiski endiselt!