Statistika on üle kõige

Ehk mära poegib siis, kui mära poegib.

Statistika kohaselt poegib Viisu ööl vastu esmaspäeva. Loota ju võib, et poegib muul ajal. Näiteks siis, kui on tähtaeg. Aga ei. Mära poegib siis kui ise heaks arvab.

Selle aasta viimane öiste valvamiste laine algas ööl vastu 26. maid. Korraks on ka natukene vaba aega. 25. mai sai lõpuks magistritöö üle antud, ja kaitsmine on alles 4. juunil. Aga juuni alguses tuleb siiski Tartus olla. Vaja ju retsensendiga kohtuda ja proovikaitsmine läbi viia. Viisu võiks varem ära poegida. Loota ju võib. Ja iga öö kella kolme-nelja ajal koplisse jalutada. Ainult selleks, et veenduda - mitte midagi. Piimatilgad nisadel kord on, kord ei ole.

Öised külalisi hämmingus tervitav Viisu naudib iga päev oma värskendavaid leotamisi. Palav on ju, eriti veel kui sa tiine oled. Ja voolikust vee selga saamine on mõnu, mida harva pakutakse. Tiined hobused on meil eelisolukorras, nemad võivad nõuda ka seda, mida teised ei saa. Suvel suure palavusega saavad ka teised, kui tahavad, veevanne, aga praegu, eriti kui veel iga päev kiire on, saab Viisu luksust nautida.

Pühapäev on selles suhtes erand. Viisu lunib endiselt oma veevannid välja. Kuid õhtu poole teda lihtsalt vaatama minnes on looma pilk juba teine. Pole enam rahulik-sõbralik silmavaade, on juba vaikne mure. Lisaks tahab Viisu koos minuga koplist ära minna. Kahjuks ei saa. Järsku toob Viisu kuuldavale pika kutsehüüu. Tavaliselt ta teisi sedasi ei hõika, aga ju siis nüüd valmistab miski talle muret. Teised tulevad. Täkud traavivad aia äärde, vaatavad ringi, ja traavivad Viisu juurde väravasse. Seisavad kahelpool teda. Verde koos Kevadega kappavad oma aianurka. Sedapuhku on mure murtud, Viisu tunneb end jälle hästi ja naudib jahenevat õhtut.

Õhtune ringkäik koplisse ei anna midagi. Viisu näib veidi teistsugune, ägiseb ja puhiseb veidi rohkem, sügab oma tagumist otsa vastu elektriposti ja on veidi ärevil. Udar on paksult piima täis. Aga siiski mitte mingit märki, et hakkaks varssuma.

Kell on kolm öösel. Äratuskell lärmab. Läbi une jõuab kohale teadmine, et peaks vist tõusma jah. Õueriided selga ja allkorrusele. Jopet selga pannes heidan pilgu aknast koplisse. Kevin magab pikali maas. Jõuan veel mõelda, et täkk magab, ju siis midagi ei toimub, ehk ei pea minema. Aga kui öövalve on ette nähtud, siis on ette nähtud.

Kevin tavaliselt pikali maas ei maga. Tavaliselt tukub püsti kuskil aia ääres või keset koplit. Sedapuhku ei ole ainult mitte tema pikali heitnud, vaid tema selja taga üle kopli end ära jagades ka Viisu ja Käsper. Ainult Verde Kevadega on oma koplis kuhugi uidanud. Las nad siis olla. Lähen Kevinist mööda ja Viisu juurde, et talt küsida, kuidas ta end tunneb.

Viisu ei lase midagi küsida. Viisu ajab end ägisedes püsti. Mammi saba-alune vahutab ning maha jääb märg plekk. Kahtlane. Ei hakka siiski veel helistama ja toast abi kutsuma. Mära tõusmise peale on püsti ka täkud, ning ninapidi mära juures. Viisu vihastab ja näitab Kevinile lidus kõrvu. Selga, Kevin kinni püüda ja koplist välja visata. Kevin on kuulekas ning tulleb väikese protesti saatel kaasa. Kui peab, siis peab, ning longib oma uues koplis ringi.

Käsper pole pooltki nii leplik. Viimane kogemus ütleb, et see loom tuleb ema juurde saamiseks kasvõi koos aiapostidega. Aga näha on, et ema juurde jätta ei saa. Käsper ei saa isegi aru, mis toimub, ning üritab ema selga ronida. Ei tea isegi, kust poolt ronima peaks. Viisu ainult ignoreerib lasta ja käib mööda koplit ringi. Teen siiski esimese telefonikõne ja kutsun toast abijõud. Saame lõpuks Käsperi kätte ja emast eemale. Tänulik Viisu heidab ägisedes pikali. Varsast endast pole veel mingit märku.

Käpser pole sellise äravedamisega rahul ning asub ümber isa, kes teda talutab, tiirutama. Otsustame ta siiski koplist ära viia. Nii et Kevin peab jälle kolima, tema käes olevast kahest koplist saab üks. Teise läheb Käsper. Ja jääb üllatavalt rahulikult sinna vaatama, mis mammaga toimub.

Mamma on selleks ajaks punnitama asunud ning kaks väikest jalga ja ninaots paistavad juba saba alt. Väike armas näokene lipsab maapinnale ja jääb sinna nohisema. Lootekott on ilusti katki, kui endiselt nina peal. Lükkan selle eemale ning väike ninakene nohiseb õnnelikult. Viisu pingutab, vaatab last, pingutab veelkord. Ja veel... Seni, kuni ka tagalajad saba alt välja tulevad. Väsinud mamma saab nüüd puhata. Väike nohiseja nohiseb veel rohkem, rabeleb, nohiseb. Rabeleb. Lõpuks nabanöör katkeb. Väikesed tagajalad on veel lootekoti sees ja ei suuda välja rabeleda. Saan austava ülesande need sealt välja aidata. Varss on vaba. Aga osa päramistest on veel ema sees. Kerge paanika minu poolt. Olgu, ootame, vaatame.

Viisu tõuseb püsti ja tatsab varsa juurde. Päramised kipuvad jalgu jääma, seega seon need kinni. Väga lägane töö. Viisu ei lase end häirida vaid asub last uurima. Limpsib ja nuusutab teda. Veidi varem kutsusin toast veel abijõude - ema tõi froteerätiku ja saime varsa enamvähem kuivaks. Viisul jääb üle veel vaidi meie kuivatustööd viimistleda. Päramised tulevad mammi tatsamise käigus ka ära. Tore. Saan jälle käed ligaseks teha ja need vähemalt ta teelt ära viia. Hiljem toimetan nad koplist ka ära, aga seni vaatame, et varsaga kõik korras oleks.

Ema valvsa pilgu all algab varsa kõige raskem ülesanne. Püsti saamine. Pärast kaks tundi kestnud sünnitust ja tõusmiskatseid, meiepoolset lohistamis, et varss aia alt kõrvalkoplisse ei komberdaks ja Viisu lõputut kannatlikkust on eesmärk täidetud. Varss on püsti ja mis kõige tähtsam - imeb ning ka seedimine toimib. Kuna kõik korras, jätame nad üksteist nautima ja saame ka ise lõpuks hommikust süüa ja kohvi juua. Kell on pool kuus ning mingit und enam ei ole.

Aga koplis müttab oma ema kannul väike täkupoiss, imeb piima ja tunneb end muidu hästi. Tere tulemast maailma!



Väiksel Lontul nüüd ka oma fotoalbum - http://fotoalbum.ee/photos/Fossa/sets/772021
Nautige!