Kaks aastat püsivat hobusepidamist

2007. aasta 1. mail jõudsid esimesed hobused püsivalt koju. Enne seda olid Halvaa ja Kevin siin ajutiselt. Talveks läksid nad Tartusse Ihastesse. Ja tulid 1. mail tagasi. Viisu tuli ka. Kolmas kord kui üritasime teda koju saada. Oleks ta teadnud, mis ees ootab, oleks vist kohe olnud nõus tulema. Enne proovisime kahe-hobuse treileriga. Kuna Halvaa ja Kevin tahtsid ka koju saada, siis lõpuks plaanisime korraga tuua ja kutsusime Pärnumaalt Tori hobusekasvatusest 6-hobuse bussi kohale. Sellega toodi pea aasta varem Pärnumaalt. Niigi suur hobune oli vahepeal veel kasvanud ja teoreetiliselt tõime Tartust koju neli hobust, sest Kevinile jäeti kahe hobuse ruum. Ühes vahes oleks tal kitsaks jäänud.
Sellest ajast on hobused kokku ainult 5 päeva kodust eemal olnud. Kevin viibis 2007. aastal neli päeva Pärnumaal näitusel. Verde oli seal järgmisel aastal ainult päeva. Ülejäänud aja on nad kõik rõõmsalt oma koplites veetnud. Imestage jah - ka talvel, suure lumega. Varjualusesse minnakse vaid kõige palavamal ajal putukate eest peitu. Talveks kasvatatakse paks pehme karv selga, kevadel aetakse see jälle maha. Suure tuulega poetakse üksteise kaissu ja keeratakse sabad tuule poole. Vihmaga seistakse nii, et sadu kõige vähem häiriks. Ja putukate vastu aitab ainult üks asi - üks korralik tolmuvanni. Kõik putukatõrjevahendid võivad olematud olla, niikuinii ei mõju.
Kahe aasta jooksul on meie väike hobusekari vaikselt täienenud. 2. veebruaril 2008 jõudis Pallase tallidest kohale Verde. Kevini ja Viisu kõrval tundus ta toona alles varsakene. Nüüdseks on ta ilus suur hobune.
Sama aasta 26. mail saime hobusepidajatest hobusekasvatajateks - sündis meie esimene varss, Viisu ja Kevini täkkjärglane Käsper. Nüüd 11-kuusena tundub ta juba täiesti suure hobusena. Peaaegu ema kõrgune lausa. Aga siiski väike alles. Kuigi emapiimast võõrutatud vajab ta siiski veel ema enda kõrvale. Samas muutub Kevin isana üha enam vajalikuks. Kuna Verde kõrvalkoplis indleb, siis loomulikult uudishimu ajab ka noore täku aia äärde uudistama. Kevin on hea isa ja seletab hoolikalt, et vara veel. See mära seal on tema oma. Kevin on Käsperi kasvamise ajal minu mure murdnud - karjaelu ja varsakasvatamine ei ole talle mingiks probleemiks.
Augusti lõpp tõi kergenduse ka Halvaa pikale üksildasele elule. Kuu viimasel päeval saabus lõpuks ka tema "kari". Minu isiklik ruun Stefan. Kuigi ratsahobuse jaoks parimas eas, on selle looma elu vägagi raske. Tegemist on sporthobusega - tõu poolest ESH (Eesti Sporthobune). Kunagi olevat ta isegi 120 cm hüpanud. Kaks korda oma lühikese elu jooksul on ta kolinud Soome. Samas viimastel aastatel on ta pidevalt kodusid vahetanud. Loodan südamest, et see jäi tal ka viimaseks. Nimelt ei saa ta elada igas tingimuses, tal on vaja võimalikult tolmuvaba keskkond. Sest Stefanit piinab väga kaugele arenenud emfüseem (kopsuhaigus, midagi inimeste astma sarnast). Õnneks näib pidev väljas elamine hästi mõjunud. Kuigi külgede pealt on näha, et hingamine on raskem kui teistel hobustel, on ta läbi talve vaid paar korda köhatanud - hein kipub vahel ikka kurku minema. Ainult vastu kevadet läks olukord hullemaks, kui viimased heinarullid rohkem tolmasid. Aitas nende täielik lahti laotamine ja rohu kiire kasvamine. Ent emfüseem pole Stefani ainus mure. Lisaks on tal ka silmapõletik (krooniline uveiit). Augusti lõpus hoidis ta haiget silma praktiliselt täiesti kinni. Nüüd on ravi tulemusena silm rohkem lahti. Lisaks on ka valu vähemaks jäänud. Enam ei hakka vastu kui rohtu silma panna tahan. Alguses oli see siiski väga valuline toiming. Lisaks füüsilistele probleemidele on tal ka vaimsed mured. Väidetavalt on tal ka probleeme ratsutamisega. Kui sammu saab veel sõita, siis juba traavis pidi korralikku rodeot tegema hakkama. Ei tasu hobust laste kätte anda ilma täiskasvanu järelvalveta. Paari kuu pärast hakkame vaatama, ehk on vabapidamine hästi mõjunud ja hakkab vaikselt aru saama, et meiega on tore koos elada. Halvaale on tema olemasolu küll hästi mõjunud. Seni närviline hobune tuleb rõõmsalt koplist kaasa, et väike ratsaret või reesõit teha. Pärast saab ju tagasi "karja" juurde minna. Päev pärast Stefani saabumist rõõmustas ta mind eriti - pidas vajalikuks pikali heita ja magada. Kuigi enamasti magavad hobused püsti, siis on ka neil vaja vahel pikali heita. Aga ebaturvalises keskkonnas seda ei tehta. Teine hobune kõrval tagab turvalisuse ja annab märku, kui oht ligineb.
Kevade saabumine mahtus samuti viimase kahe aasta sisse. Viisu selle-kevadine juba põtkib ema kõhus, ent välja tulemiseks on veel vara. Peab veel mõned nädalad ootama.

Kui aega saan, lisan veidi pilte ka. Peab veidi ootama.