Vihmahaldjas Verde

Hommik algab kopliaia remondiga. Tundub, et ma pole piisavalt kaua aedu ehitanud, tuleb neid lõhkuma hakata. Käsper oli millalgi oma vaheaia alumise lindi katki püherdanud ja vaheaeda kolinud. Ühest valgest postist saime jälle lahti. Nagu oleks neid piisavalt, et lõhkuda. Üks on varuks, kõik teised postid on aedades. Ja ruunade koplit peab laiendama, kuna heina välja jäävatest nurkadest on raske Meelisel masinaga niita ja vikatiga niitmiseks on need alad liiga suured. Peab postidele isolaatoreid külge kruvima ja pärast ruunade ja Käsperi kokku laskmist veel kopliaedu eemaldama. Koplid lähevad suuremaks, ükspäev on võibolla asjad nii kaugel, et ongi kaks-kolm suurt koplit, kuhu siis vajadusel vaheaedu tõmmatakse. Aga Käsperi aia taastamine läks lihtsalt. Ainult tuli lahendada kaks probleemi - posti saamine kuivanud maasse ja Käsperi saamine teisele poole aeda. Mõlemad probleemid lahendas Kevini söödaämber. Nimelt see oli esimene, mis ponide koplis pihku jäi, et sinna vett võtta. Vesi läks posti koha peale pinnase niisutamiseks. Ja ülejäänu järel tuli ka Käsper lõpuks oma koplisse tagasi. Ju ta ei olnud pikalt juua saanud, sest üle maas oleva lindi need loomad hea meelega ei roni.

Pärast lõunat lõpuks ometi töö, mida nii pinevalt olen oodanud. Koplite koristamine. Kuna vana sõnnikuhunnik sai kilega kaetud, et kompostihunnik lõpuks tööle hakkaks (kusjuures heinavaba osa oli aastaga juba praktiliselt mullasarnaseks muutunud) tuleb uusi sõnnikuhunnikuid rajama hakata. Koplitesse sellise paigutusega, et nendeni oleks mugav käruga saada, aga samas silma ei riivaks. Saadavat sõnnikut-mulda meil kulub. Mitte ainult aiamaale, vaid ka Tallinna lähedal asuva kodu roosipõõsastele. Kes tahab, võtke ühendust, jagame lahkelt. Esimese uue hunniku paigaks saab ruunade kopli võsa tagune serv. Seal on lademes talvist söömata heina. Esimese tunni - sest uue tööga, nagu heina niitmisega näha oli, kohe üle pingutada ei tasu - tarisin hunniku alustuseks kuivanud heina sealt samast kõrvalt. Edaspidi hakkab seal töö suurema vankriga, sest vedada tuleb kaugemalt. Ja imestage nüüd, mulle selline töö meeldib.

Plaanitud tund oli täpselt paras. Kella kolmeks oli ilm juba nii palav, et füüsilist tööd teha ei anna. Palavus tähendab hobuste leotust. Siiani on leotamisega nõustunud vaid Viisu, kes lausa ise tuleb vooliku alla, et kasta nüüd. Ja kui ma kohe ei reageeri, siis vaatab väga etteheitvalt silma. Mis see siis tähendab, teenindus puudulik, kohe kastma. Ka Halvaa on oma kubeme-haava tõttu leotamist pidanud taluma. Teda peab nööri otsa võttes veenma, et vee all on siiski mõnus olla. Haav on praktiliselt paranenud - ennustatud sügiseni kestev paranemine lühenes koheselt alanud vihmahooaja tõttu. Kevin on ka hakanud aru saama, et kerge vihm voolikust mõjub hästi. Pärast seda on palju parem mudavanni võtta. Verde pirtsutab endiselt, esimesed piisad seljale ja minek. Ka varsad leivad, et neil ei ole palav. Sundi ei ole, kui ei taheta, siis ei taheta. Kuna Halvaa peab leotatud saama, siis talle ei anta valida. See-eest on Stefan leidnud, et kerge kastmine ei olegi nii hull. Seisab kannatlikult Halvaa külje all ja kui küllalt saab, siis läheb eemale. Pärast on hea end Halvaa eeskujul tolmu sisse visata. Kummaline küll, aga emfüseemikutel ei anna pidev tolmutamine kuidagi tunda. Samas sätitakse end ka nii, et tolm pärast raputades hingamisteedesse ei satuks. Elu meie juures ei olegi nii hirmus, Stefani esimesed sammud närvi-ravil on sellega tehtud.

Kui hobused on piisavalt maha jahutatud ja mudakorraga kaetud - märg hobune + liiv = mudane hobune - võib palavat aega sisustada näiteks kõrvale pandud talviste heinapakinööride kokku kerimisega või herneste õpetamisega. Pool hernepeenart on korralik ja ronib mööda nööre. Viimaseid peab vahel juurde panema, kuna hernes kasvab kõrgemaks ju. Sedasi veereb päev vaikselt õhtusse ja kui suurem palavus hakkab juba mööda minema, on aeg hobustega trenni tegema hakata.

Hommikul võib vaid loota, et õhtul ka trennini jõutakse. Eriti veel kui on plaanis Verdele trenni teha. Sel korral jõuab õhtul kohale kerge torm. Tuul on natukene liiga tugev, et väljas hobusega trenni teha - segab keskendumist. Tubli, Verde, jälle pääsed! Mul on kahtlused, et Verde teeb vahel ilma. Kui tal aeg trenni minna, siis kutsub näiteks vihma kohale. Kui eelmisel aastal ühel päeval Kevinit pärast trenni koplisse tagasi lastes Verdele ütlesin, et järgmine on tema, kes trenni läheb, tuli taevast alla korralik rahesadu. Piisas Verdele teatamisest, et jätame trenni ära, kui oli lõpp ka rahel. Kui Verdele sünnipäeva puhul eelmisel sügisel sadulat selga panna tahtsin, pidin selle tähtsa ürituse järgmisesse päeva lükkama - mõni kutsus õigeks ajaks vihma kohale. Sellistele ilmamuutustele vastan mina tavaliselt sellega, et plaanitud kerge trenni asemel teeme järgmisel päeval ette teatamata raskema trenni. Täna Verde, ja tänu temale ka Viisu, trennist pääsesid. Ikkagi varssadega märad, polegi tarvis kohe suure hooga trenni tegema hakata. Las harjuvad selle mõttega.

Jaanipäeval tants ja trall - ehk treeningud algavad

Iga aasta teeme üks-kaks korda lõket. Jaanipäeval ja maipühadel. Vahel ka mõned väiksemad lõkked. Lõkkeplats asub vahetult hobuste kopli kõrval. Enamasti, vähemalt kõigil jaanituledel, satub sinna koplisse Halvaa. Mistõttu tuleb kindlasti jälgida, kuhu suunas tuul on ja vajadusel Halvaa suitsu teelt eemaldada ja välistada, et ta sinna ka satuks. Õnneks Halvaa väga suitsu kätte ei roni. Halvaal on nimelt emfüseem, kopsuhaigus. Kergel kujul ja sobivates elutingimustes, mõõdukal töö ja treeninguga ei ole õnneks aru saadagi, et midagi viga oleks. Stefanil see-eest on tõsine emfüseem. Õnneks pikk puhkus ja sundasendis söömine - pidevalt nina maas ja ringi liikudes - on hingamisraskused vaevu nähtavad. Vastu kevadet, kui hein rohkem tolmama kippus, hakkad küll rohkem külgedega hingama. Ent kiire minu poolne reaktsioon tuvastas põhjuse, heinakuhi sai laiali lammutatud, sellele kerge vihmasadu peale tellitud ja kõik jälle korras. Stefani pärast tuli sel korral hoolega vaadata, kuhu suunas tuul lõkkest suitsu puhub, et hobusele liiga ei tehtaks.

Karjades ja koplites on vahepeal tõsiseid muudatusi toimunud. Halvaa ja Stefan elavad peaväravast paremal, kus on neil üks suur koppel. Selle kõrval on kaks koplit, mille vaheaed sai maha võetud ja mida sai veel ühe kopli jagu laiendatud. Ruumi kui palju, nelja kopli jagu. Ponid elavad tiigi taga. Selle kopli ja järgmise vaheline aed on samuti maha võetud, moodustades ühe suure kopli koos kraavi ja võsaga. Kopli taga sai taastatud sügisene koppel ümber kase- ja õunapuude salu ning see veel omakorda laiendatud, seega samuti nelja kopli jagu maad. Käsperil on ehk ühe hobuse kohta kõige rohkem maad. Käsper nimelt aeti Kindrali kuuendal elupäeval toimunud karja kokkulaskmisüritusel karjast välja. Ja mitte ainult Kevini poolt, vaid ka mamma Viisu pööras kaitset otsivale lapsele selja ja loopis tagajalgu. Käsper pole enam varss, vaid täkk, ja peab seega edasi liikuma. Kuna varsa hing kisub veel lapsepõlve-karja poole, siis piirnevad veel tema koplid vanemate omaga, ent liikumaks ruunade koplisse sööb, joob ja limpsib soola Käsper peaväravas, ruunade kõrval teiselpool aeda. Kui aeg on sealmaal, et ruunad on piisavalt omad, teeme lõpuks ka värava lahti ja viime esialgu Halvaa Käsperi koplisse, seejärel ka Stefani, tasa ja targu, proovime mitte kiirustada.

Seekord sai jaanituli süüdatud enne päikeseloojangut, et 14-kuune Triinu saaks ka lõkketuld nautida. Lõkke praksumine ja lõke ise ajas ruunad närvi. Stefan oli niisama närvis, Halvaa, kes lõkkega juba harjunud, oli närvis, kuna Stefan närvis oli. Kiirest pärast lõkke süttimist hakkas edasi-tagasi traavimine pihta. Stefan ees, Halvaa järel. Halvaal ainsaks eesmärgiks Stefan kätte saada ja korrale kutsuda, kaua võib siin ringi traavida. Õnneks paanikat ei ilmnenud. Ning lõkke väiksemaks põlemisel julgesid ruunad ka lähemale tulla ja tuld uudistada. Stefan, kes seni kõige rohkem kartnud oli, jäi lõpuks uudishimule alla ja uudistas aia ääres meie imelikku lõkke põletamise kommet. Rahu veel siiski koplis ei olnud ja nii seereldasid ruunad sammus ja traavis kord paarisrakendis, kord tandemis lõkke taga edasi-tagasi. Eks uudistamist ja mõtlemist jagus neil hommikuni.

Kuna ruunadel öösel trenn tehtud, siis täna ei hakanud neid kiusama. Pühad ka ju, mistõttu hommikune jootmine ja lõunasöök venisid. Tänase ajaarvamise põhjal hommikul said varsad omad järjekordse treeningu. Ja Triinu oma hobuste silitamise hetke. Kevade pehme karv ja turris lakk on hoopis toredamad silitada kui Kevini kare karv. Ent Kevin on väikeste lastega kannatlikkus ise, teda on palju turvalisem silitada. Kevade kipub uudishimust ja sügamislustist vastu sügama, ja see pole inimesele eriti tervislik tegevus. Kindrali sügamistreening arenes seekord tunduvalt. Kui viimastel päevadel olen söötmise ajal saanud teda rinnakult või tagumikult sügada, ja seda vaid lühikest aega, siis nüüd tuli ta ise oma sügamist nõudma. Kahe varsa vahel pole üldse lõbus. Kindral vajab veel enamasti tema kõrval kükitamist, Kevade on aga liiga suur selleks. Selja taga Kevade, kes peab ju igal pool oma väikeseid hambaid katsetama, ja ees Kindral, kellel hakkab jala sülle toppimise periood tulema. Ohtlik, aga mõnus.

Lõuna ajal treening jätkus. Kaks korda olen tulemusteta Kevadele läbi mängu päitseid pähe saada üritanud. Nina saame sisse, aga kaugemale ei jõua. Seekord proovisin Verde moodi, söödaämbriga. Natuke tantsu ja tralli päitsed ninal, veel natuke paanikat päitsed üle ühe kõrva, veel veidi paanikat ja päitsed peas. Juhuu! Nüüd natuke sügamis ja tasakesi hiilimist, et saaks kõrvade tagant rihma parajaks. Viimasesse auku ja parajad. Just õigel ajal peas. Nüüd tuleb hakata kasvama, et paari kuu pärast poni-suurusest cob-suurusesse üle kolida.

Et mind mitte ära kurnata, käivad treeningud nüüdsest paaris. Täkud, märad, ruunad - igas grupis on seega üks hobune, kes saab rohkem trenni, ja üks, kes vähem. Varsad saavad endiselt oma igapäevase sügamistreeningu. Kevade annab juba päris toredasti jalgu. Ja Kindral, kes alles mõned päevad päris ligi lubab, annab esimesi. Kuna ta nagunii neid sülle topib, siis võib ju ka pihku andmist proovida.

Kuna eelmisel õhtul said ruunad päris korraliku jooksutrenni lõkkevalgel, siis seekord on täkkude kord. Kõigepealt Kevin. Ja nagu ikka, on ponid treeningu ajaks läinud kopli kõige kaugemasse otsa. Kutse peale tullakse küll kiiruga kohale. Ju läks kõrvust mööda, et "Ponid" järel kõlas ka sõna "trenni". Ei migit pettust, kui trenni siis trenni. Ongi hea, märad kondavad aia ääres ja Kevin püsib ilusti oma treeningaedikus. Poni puhtaks, sadul selga, valjad pähe ja kordele. Viimast igaks juhuks, et näha, kuidas pärast pikka puhkust hobune käitub. Ja Triinule peab ju näitama, kuidas hobuseid nööri otsas jooksma panna. Ühte pidi jookseb, teist pidi jookseb, kuulab kenasti häälkäsklusi (ühe erandiga, korra provib traavi asemel galopile tõsta), seega julgeb selga minna. Kaska pähe ja kerge trenn. Natuke sammu, traavi, volte ja kaks galopitõstet. Kuna Kevin on ülirahul trenniga, siis luban ka õe selga. Kuna ta pole Keviniga varem sõitnudki ja ammu sadulas olnud, siis teeme vaid kordel natukene ühele ja teisele poole sammu. Ja nüüd päeva tipphetk. Sadulasse lastakse ka kolmas ratsanik. Tema sõidab küll seisva hobusega, ja hobust ning ratsanikku hoitakse kindlalt kinni, aga siiski sõidab. 14 kuud vana ja juba sadulas. Tubli, Triinu! Ei mingit hirmu kõrge looma seljas olemise suhtes. Kevin on samuti rahul. Väikeste laste sõidutamine on lihtsalt puhas rõõm.

Kevin koplisse tagasi lastud (millele järgneb rutiinne püherdamine ja tukkumine aianurgas märadest eemal - väsitav oli jah:) ) tuleb Käsperi kord. Käsperiga trenni ei tehta. Käsperiga mängitakse. Seekord alustame puu küljes seismise mängu. Mis seisneb selles, et jalutusnöör ühendatakse üht otsa pidi Käsperi, teist otsa pidi puu külge. Paanikat ei teki, seega mängime edasi. Järgmiseks mängime harjamise mängu. Harjame ka jalad ja laka, pehme harjaga ka saba. Käsperil hakkab vahepeal igav ja üritab nööri puu küljest lahti saada. Mängu reeglid ütlevad, et kui nööri lahti saad, siis on mäng läbi. Aga nöör on seekord minu poolel. Pettunud Käsper peab minu mänge edasi mängima. Näiteks jalgade andmise mängu. See on ka lõbus. Sepaga me seda mängida ei taha, aga minuga mängib. Ei mingit kaklust või käest ära kiskumist. Hoia, kaua tahad. Sellega lõpetame puu küljes seismise mängu ja mängime surve eest ära astumise mängu. See meeldib Käsperile. Tagaots liigub lausa hetk pärast surve teket ilusti eest. Esiots peab veel mõtlema. Taandamine on ka suhteliselt selge. Järgmisena võtame ette ka ettepoole liikumise - ehk siis eest ära astumist, kui surve langeb sabajuure ligidale. Üksi on seda raske harjutada, seega ootame ära, kui mõni tüdrukutest appi tuleb. Sellega aitab ka mängimisest. Tähelepanu hakkab pigem sellel kalduma, et silmapiiril ei ole ühtegi hobust. Seega luban Käsperil minna ja palun viisakalt ruunasid, et nad kaugemast koplist talle lähemale koliksid ja tal seltsis oleksid. Kauaks ei ole neid vaja, kuna Käsper otsib ponid peagi üles ja hoiab nende ligi. Aga edusammud on tehtud. Õhtusööki tuli sööma ruunade juurde ning tunneb vaikselt nende vastu ka huvi. Ka ruunad vaatavad teda pigem sõbralikult. Natuke veel ja pääs ponide kopli juurde suletakse.

Sõnadeta

6. juuni pildis

Kuidas kastreerida ruuna?

Meil käis loomaarst. Maikuu viimasel reedel. Ootasime teda peaaegu pool aastat. Pidi tulema märadele ultraheli tegema, aga põgenes Soome. Lõpuks tuli teine loomaarst, aga kasu ikka ei olnud - Viisu oli liiga karvane, et midagi näha ja Verde pistis juba paljalt käega kõhu katsumise peale jalaga vehkima. Nüüd saime lõpuks oma loomaarsti tagasi. Igaüks meile ei kõlba - ainult parim sobib. Ponid ei lase ju võõrast ligi, tuttav peab olema. Sellepärast peavad loomaarstid/sepad käima regulaarselt.
Verdele tegime süsti - marutaudi vastu. Viisu oma hoiustasime külmkappi, lähipäevil teeme ära. Varem ei saanud, tiinetele ei riskinud loomaarst seda süsti teha, pidi varsale halvasti mõjuma. Usaldame targemaid. Ja hambaid raspeldasime. Verde hambaid on varem korra viilitud, siis kerge narkoosi all. Seekord püüdsime väljas koplis niisama hakkama saada. Mära on mära. Lõpuks sai aru küll, kuidas kõige mõnusam olla on, aga mära iseloom ei luba ja vaguralt paigal olla. Peab kaklema.
Keviniga kaklesime ka. Panime varjualusesse ja hammaste raspeldamise päitsed pähe. Naljakas asi, esihammaste vahele jääb metallosa ja siis külgede pealt kangutatakse suu lahti, et loomaarsti kätt otsast ei hammustaks. Tagumisi hambaid ju vaja ka näha. Aga katsu sa sellise eluka peab paigal hoida, kui ta kogu hingest vastu hakkab. Oma vagura loomusega üritab Kevin meile mitte liiga teha, ent siiski käest ära rabeleda. Lõpuks sai rahustava süsti. Tavalise hobuse annuse. Tulemuseks Kevin nagu Kevin olema peab. Loru. Hammastega oli enamvähem korras, ainult üks konksukene kusagil tagapool. Ja üks hundihammas. Viimane tuli raspeldamise käigus ise ära. Ainult auk jäi järele. Sain ka katsuda - polegi varem kätte hobusele suhu pidanud panema. Natukene kõhe küll. Kevin oli lõpuks nii väsinud, et tukkus lausa, ei jaksanud sammugi teha. Roomasime koplisse ja sinna ta meist magama jäi. See pidi tavalise hobuse annus rahustit olema. Kevin on ikka pisikene küll.
Lõpuks käisime Varstus Ultrat vaatamas. Ultra sai vastu kolmapäeva täkkvarsa. Aga päramised olid sisse jäänud. Kuigi need said välja võetud, läksime siiski mära vaatama. Tulemuseks loputasime emakat. Selleks ronis loomaarst kättpidi koos voolikuga mära emakasse. Vooliku välimises otsas oli lehter. Sinna kallasin kannutäie haaval joodilahust. Pool ämbritäit sisse ja siis vedelik välja. Ja uus pool ämbri täit sisse ja jälle välja. Peaaegu kaks ämbritäit. Ultra sai veel kaks päva emakaloputust. Õnneks saime õigel ajal jaole ja midagi hullu märaga ei juhtunud.
Aga loomaarst sai kutsutud hoopis muul põhjusel. Kolmapäeval jalutasin koplis Halvaa juurde, et teda veidi sügada. Halvaa seisi, tagajalg õhus, ning üritas end kõhu alt sügada. Vaatasin korraks, mis teda vaevab. Põrsas oli suutnud endale kubemesse augu sügada. Umbes kahe sõrme laiune ja pöidla esimese lüli pikkune, lisaks suures koguses rippuvat liigliha. Kärbsed kallal. Kergelt veritsev. Paanika. Kolm tundi ajasin loomaarsti taga. Suutsin juba välja mõelda, kust treiler saada, et Halvaa vajadusel kliinikusse viia. Sest kohalik loomaarst ütles telefonis, et tal pole mõtet vaatama tulla, see kliiniku asi. Sain lõpuks käsu neljapäeval kell kolm uuesti helistada ja seni silma peal hoida - kas paistetab rohkem ja kas ikka immitseb midagi haavast. Kohapeal vaatas loomaarst korraks haava ja käskis, kui võimalik, paar korda päevas voolava veega loputada. Isegi antibiootikume ei määranud. Peaks sügiseks ära paranema. Kuna väljas on palav, siis läheb kauem. Vedas Halvaal, ilmad läksid hoopis jahedaks. Ja vihmaseks. Liigliha on juba ära kadunud, haav ka peaaegu kinni kasvanud. Vaja veel natukene veega loputada. Kui ta jälle kätte saan. Voolik pole just Halvaa suurim sõber.

Statistika on üle kõige

Ehk mära poegib siis, kui mära poegib.

Statistika kohaselt poegib Viisu ööl vastu esmaspäeva. Loota ju võib, et poegib muul ajal. Näiteks siis, kui on tähtaeg. Aga ei. Mära poegib siis kui ise heaks arvab.

Selle aasta viimane öiste valvamiste laine algas ööl vastu 26. maid. Korraks on ka natukene vaba aega. 25. mai sai lõpuks magistritöö üle antud, ja kaitsmine on alles 4. juunil. Aga juuni alguses tuleb siiski Tartus olla. Vaja ju retsensendiga kohtuda ja proovikaitsmine läbi viia. Viisu võiks varem ära poegida. Loota ju võib. Ja iga öö kella kolme-nelja ajal koplisse jalutada. Ainult selleks, et veenduda - mitte midagi. Piimatilgad nisadel kord on, kord ei ole.

Öised külalisi hämmingus tervitav Viisu naudib iga päev oma värskendavaid leotamisi. Palav on ju, eriti veel kui sa tiine oled. Ja voolikust vee selga saamine on mõnu, mida harva pakutakse. Tiined hobused on meil eelisolukorras, nemad võivad nõuda ka seda, mida teised ei saa. Suvel suure palavusega saavad ka teised, kui tahavad, veevanne, aga praegu, eriti kui veel iga päev kiire on, saab Viisu luksust nautida.

Pühapäev on selles suhtes erand. Viisu lunib endiselt oma veevannid välja. Kuid õhtu poole teda lihtsalt vaatama minnes on looma pilk juba teine. Pole enam rahulik-sõbralik silmavaade, on juba vaikne mure. Lisaks tahab Viisu koos minuga koplist ära minna. Kahjuks ei saa. Järsku toob Viisu kuuldavale pika kutsehüüu. Tavaliselt ta teisi sedasi ei hõika, aga ju siis nüüd valmistab miski talle muret. Teised tulevad. Täkud traavivad aia äärde, vaatavad ringi, ja traavivad Viisu juurde väravasse. Seisavad kahelpool teda. Verde koos Kevadega kappavad oma aianurka. Sedapuhku on mure murtud, Viisu tunneb end jälle hästi ja naudib jahenevat õhtut.

Õhtune ringkäik koplisse ei anna midagi. Viisu näib veidi teistsugune, ägiseb ja puhiseb veidi rohkem, sügab oma tagumist otsa vastu elektriposti ja on veidi ärevil. Udar on paksult piima täis. Aga siiski mitte mingit märki, et hakkaks varssuma.

Kell on kolm öösel. Äratuskell lärmab. Läbi une jõuab kohale teadmine, et peaks vist tõusma jah. Õueriided selga ja allkorrusele. Jopet selga pannes heidan pilgu aknast koplisse. Kevin magab pikali maas. Jõuan veel mõelda, et täkk magab, ju siis midagi ei toimub, ehk ei pea minema. Aga kui öövalve on ette nähtud, siis on ette nähtud.

Kevin tavaliselt pikali maas ei maga. Tavaliselt tukub püsti kuskil aia ääres või keset koplit. Sedapuhku ei ole ainult mitte tema pikali heitnud, vaid tema selja taga üle kopli end ära jagades ka Viisu ja Käsper. Ainult Verde Kevadega on oma koplis kuhugi uidanud. Las nad siis olla. Lähen Kevinist mööda ja Viisu juurde, et talt küsida, kuidas ta end tunneb.

Viisu ei lase midagi küsida. Viisu ajab end ägisedes püsti. Mammi saba-alune vahutab ning maha jääb märg plekk. Kahtlane. Ei hakka siiski veel helistama ja toast abi kutsuma. Mära tõusmise peale on püsti ka täkud, ning ninapidi mära juures. Viisu vihastab ja näitab Kevinile lidus kõrvu. Selga, Kevin kinni püüda ja koplist välja visata. Kevin on kuulekas ning tulleb väikese protesti saatel kaasa. Kui peab, siis peab, ning longib oma uues koplis ringi.

Käsper pole pooltki nii leplik. Viimane kogemus ütleb, et see loom tuleb ema juurde saamiseks kasvõi koos aiapostidega. Aga näha on, et ema juurde jätta ei saa. Käsper ei saa isegi aru, mis toimub, ning üritab ema selga ronida. Ei tea isegi, kust poolt ronima peaks. Viisu ainult ignoreerib lasta ja käib mööda koplit ringi. Teen siiski esimese telefonikõne ja kutsun toast abijõud. Saame lõpuks Käsperi kätte ja emast eemale. Tänulik Viisu heidab ägisedes pikali. Varsast endast pole veel mingit märku.

Käpser pole sellise äravedamisega rahul ning asub ümber isa, kes teda talutab, tiirutama. Otsustame ta siiski koplist ära viia. Nii et Kevin peab jälle kolima, tema käes olevast kahest koplist saab üks. Teise läheb Käsper. Ja jääb üllatavalt rahulikult sinna vaatama, mis mammaga toimub.

Mamma on selleks ajaks punnitama asunud ning kaks väikest jalga ja ninaots paistavad juba saba alt. Väike armas näokene lipsab maapinnale ja jääb sinna nohisema. Lootekott on ilusti katki, kui endiselt nina peal. Lükkan selle eemale ning väike ninakene nohiseb õnnelikult. Viisu pingutab, vaatab last, pingutab veelkord. Ja veel... Seni, kuni ka tagalajad saba alt välja tulevad. Väsinud mamma saab nüüd puhata. Väike nohiseja nohiseb veel rohkem, rabeleb, nohiseb. Rabeleb. Lõpuks nabanöör katkeb. Väikesed tagajalad on veel lootekoti sees ja ei suuda välja rabeleda. Saan austava ülesande need sealt välja aidata. Varss on vaba. Aga osa päramistest on veel ema sees. Kerge paanika minu poolt. Olgu, ootame, vaatame.

Viisu tõuseb püsti ja tatsab varsa juurde. Päramised kipuvad jalgu jääma, seega seon need kinni. Väga lägane töö. Viisu ei lase end häirida vaid asub last uurima. Limpsib ja nuusutab teda. Veidi varem kutsusin toast veel abijõude - ema tõi froteerätiku ja saime varsa enamvähem kuivaks. Viisul jääb üle veel vaidi meie kuivatustööd viimistleda. Päramised tulevad mammi tatsamise käigus ka ära. Tore. Saan jälle käed ligaseks teha ja need vähemalt ta teelt ära viia. Hiljem toimetan nad koplist ka ära, aga seni vaatame, et varsaga kõik korras oleks.

Ema valvsa pilgu all algab varsa kõige raskem ülesanne. Püsti saamine. Pärast kaks tundi kestnud sünnitust ja tõusmiskatseid, meiepoolset lohistamis, et varss aia alt kõrvalkoplisse ei komberdaks ja Viisu lõputut kannatlikkust on eesmärk täidetud. Varss on püsti ja mis kõige tähtsam - imeb ning ka seedimine toimib. Kuna kõik korras, jätame nad üksteist nautima ja saame ka ise lõpuks hommikust süüa ja kohvi juua. Kell on pool kuus ning mingit und enam ei ole.

Aga koplis müttab oma ema kannul väike täkupoiss, imeb piima ja tunneb end muidu hästi. Tere tulemast maailma!



Väiksel Lontul nüüd ka oma fotoalbum - http://fotoalbum.ee/photos/Fossa/sets/772021
Nautige!