Natuke kurbust

Viisu varsaootus ei lõppenud nii hästi kui lootsime. Hommikul, pärast pikka ööd valvamist ja ootamist, leidsin koplist surnud varsa. Täkupoiss. Mis juhtus, seda on vara öelda, kuid kõigi arvamus on seni olnud, et poisil polnud lootustki. Õnneks on märaga kõik korras, kuid loomaarst astub kindlasti läbi ja vaatab mõlemad üle.

Et varsa ootamine oleks lõbusam

Lubatud lugu Keisrist tuleb peagi, aga enne seda natuke Viisust, Kindralist ja Tihasest. Ning nende tempudest.

Kuna Verde juba pikalt varsaga koos olnud, sai lõpuks sätitud nii, et ka Kevin saab lõpuks jälle isarõõme nautida. Kuigi teda veel Keisrile ligi ei lubata. Viisu valmistus pudenema ja kantseldas üksi Kindralit. Napilt-napilt sain aiasüsteemi paika, et Kindral emme pudenedes uude aeda läheks. Esmaspäevast alates on Viisu nisad tilkunud, seega kohe-kohe peaks titt ka tulema.

Teisipäeva öö tuli nagu ikka. Viimane ring Coffiga koplisse mära kontrollima. Tagasiteel avastas Coffi Tihase ja ajas selle talli peitu. Kuna Coffi ei suuda mitte Tihasest loobuda, siis panin ta rihma otsa. Tegin Tihasele veel pai, ja läksimegi kutsikaga tuttu. Coffi magab nüüd laupäevast alates öösel üksi, mina jälle omas voodis. Et Coffil palav ei oleks, on aken, mille ees sääsevõrk, avatud. Muidu on meil kõik aknad-uksed suletud, viimased ka lukus. Ja see on nüüd oluline.

Ärkasin seekord mitte äratuse, milleni oli aega, vaid nurrumise peale. Minu otsas turnis Tihane. See sama Tihane, kes mõned tunnid varem oli õue jäetud. Nojah, tegin talle pai, sügasin veidi ja sättisin end kontroll-ringile.

Esimesed sammud koplis ei andnud millegagi märku, et midagi oleks valesti. Kuni järsku - minust paremal olev lint oli kuidagi kahtlaselt lõtv. Miks? Sain kohe teada. Viisu-Kindrali ja Kevini-Verde-Keisri aed oli puruks. Ja mitte ainult. Ka üks vaheaedadest oli täielikult, teine osaliselt hävinud. Kogu mu töö ja vaev. Ponid olid veidi pahuralt kuid muidu rahulikult koos ühes koplis. Seega kiire ringkäigu asemel koplisse olin seal kaks tundi, vihmas, ja lappisin aedu.

Tihane omakorda tõestas, et ka välja oskab ta ise minna. Sedapuhku siis arusaadavalt, kust. Nimelt kiskus ta sääsevõrgu serva lahti ja lupsti välja. Tuppa ta sealtkaudu tulla ei saanud. Pole võimalik, et ta Coffi silme all saaks veel sääsevõrgu kinni sättida.

Lõpetuseks aedadest. Terve kolmapäevase päeva olen kulutanud Kindralile aediku tegemiseks. Saime Reinu käest laenuks generaatori, Kindral on kenast omas aias, Kevin on kõrvale tõstetud ja mammid käivad koplit pidi ringi - ühel titt sabas, teine alles ootel.

Head ööd mulle!

Keiser on sündinud!

Täpsemalt räägime hiljem. Hetkel kepsutab kahe tunni vanune poja emme sabas ja üritab aru saada, kuidas täpselt see piim ikkagi kätte saada.

TÄHELEPANU!!! Valmis olla!

Suurelt ja punaselt.

Verdel on kõik ettevalmistused poegimiseks tehtud. Kaasa arvatud minu unetu olek. Kõigil pöidlad pihku, et kõik ikka hästi läheks. Lähipäevil loodame rõõmusõnumeid uue ilmakodaniku puhul Teieni tuua.

Verde pooldumispäevik

Nii, Verdel on lood nüüd sealmaal, et varsti-varsti hakkab ta poolduma. Tähtaeg on küll mai alguses, aga märgid lähenevast poegimisest muutuvad üha selgemaks. Eks näis, kas Kevade jõuab enne ära kolida kui väike ilmakodanik tuleb, või ei. Nimelt sõidab Kevade peagi Pärnumaale oma uue omaniku juurde. Viktoria juures sündis kaheksa aasta eest Kevin. Kahjuks lahkus Kevini ema Neidi sel kevadel taevastele karjamaadele, aga ees on Kevadet veel ootamas ju vanatädi ja veel palju toredaid sugulasi.

Kui praegune koplikord püsib ja keegi aedu maha jooksma ei kipu, siis on ponikari hetkel jaotatud:
-Kevin tiigi taga. Asumisel. Ajas nimelt kogu karja koplist välja. Hea oli, et postid terveks jäi, sai kiiresti koppel parandatud. Aga kuna ta teistele, eriti Kevadele, nende tagasi tulekul kallale läks, siis las on mõnda aega üksi. Saab teises kopli otsas ka "täkukarja" nuusutada.
-Viisu ja Kindral kolisid talveaia tagumisse otsa, Kevini külje alla. Kindralil pole küll kellegagi mängida, aga oodaku veidi, peagi on papa karjas tagasi.
-Verde ja Kevade on talveaia väravapoolses otsas. Viisust-Kindralist lahutab neid kahekordne vahe-aed. Ei ulata ninapidi kokku, et mängutuhinas aeda lõhkuda ja ei mahu Kevini nina alla eputama. Kevadet ka lihtsam treilerisse panna, vaja ainult ühest väravast läbi tirida.

Aga hoiame siin kõiki, ja eelkõige ennast kursis Verde muundumisega:

märts-aprill - Verde pikutab palju. Kui tavaliselt on pikali varsad, siis nüüd on nendega ka Verde liitunud. Ehk keerab varssa?
8. aprill - Verde kõhu all on mõnus priske udar. Kevade imetamiseks mõeldud udar oli juba ammu kokku tõmmanud.
9. aprill - Verde muutub tujukaks. Eile veel lubas ligi, et päitseid pähe panna, täna ei luba isegi silitada, tatsab pahuralt Kevade taha peitu.
21. aprill - Verde udar kipub juba lõhki minema, aga varsast pole ikka midagi kuulda. Endiselt lennatakse lausa üle kopli kaera saama.
4. mai - Verde udar hakkas lõplikult üle ajama. Seega lähipäevil läheb lahti. Juhin tähelepanu, udar tekkis pea kuu aega tagasi.

Kuidas teha pesa?

Neli teevad aset, kaks näitavad tuld, üks heidab magama. Nii lihtne see ongi? Ei! Inimestel polnud vanasti vist aimugi, kuidas tegelikult pesa tegema peab.

Esimese öö oma uues kodus magasime hoolealusega koos memme-taadi toas. (Nimetame neid nii, siis ei teki segadusi ja kogu mu suur kari, mis mööda maad laiali, on üheselt mõistetav). Mina magasin põrandal oma pesas, mille perenaine sinna oli lohistanud. Perenaine memme-taadi voodis, käsi vahel minu pesas. Aga kuna perenaine loeb tarka raamatut, kus öeldud midagi selle kohta, kuidas koera eraldi toas magama õpetada, siis järgmiseks ööks tegime talle pesa minu pesa kõrvale põrandale.
Selleks tõi perenaine ülemiselt korruselt oma pesa jaoks linu ja madratsid. Mina muidugi kiljusin enamuse ajast. See trepp on ju eluohtlik. Ja mine tea, mis see kass seal teha plaanib. Mul on kahtlane tunne, et perenaine mängib selle kassiga vahel. Urr-auhh!
Nojah. Asjad allkorrusel, hakkasime neid maha sättima. Perenaine pani järjest asju maha, mina jooksin täiskiirusel mööda tuba ringi ja, mauhti, pesa lõplikult siluma. Üks madrats maha, mina sinna peale ja hammastega proovima - sobib. Teine madrats maha, mina ringiga ümber toa madratsile ja jälle proovima. Nüüd lina. Selle nurki tuleb oskuslikult hambusse haarata ja siis käppade vahele närimiseks peita. Siis tekk. Kaks tekki. Oi, minu pesa pole üldse nii mõnus. Tekkide all on ju nii vahva mütata. Padi ka? No, see on küll üle mõistuse pesa. Seega, see on nüüd minu pesa. Perenaist see küll ei vaimusta, aga küll ta harjub.
Ahjaa, memme-taadi rõõmuks, et meil põrandal tuuletõmbust ei oleks, peitis perenaine vaibad terrassile viiva ukse vahele. Sealt ei puhu enam nii palju ja ka põrandal on hea magada. Ja ma ei saa vaipu täis pissida:(
Seega, pesa valmis ja magama. Perenaine puges oma tekkide alla peitu. Ma küll üritasin vanast harjumusest ennast oma pessa kerida, aga koer on koer, seega enamuse ööst üritasin ma perenaise jalgade otsas või tema külje all magada. Karjavaim tuleb lausa peale. Arvaku nad jah, et ma edaspidi lepin üksi magamisega. Ma olen lambakoer - kari peab silma all olema ka öösel.

Coffi


Nutsakaga pesa vallutamas.

Ühe lapse väsitav ja tegus päev

Tere!

Mina olen Coffi. Uhkelt Estrellest Hurmuri Coffi. Sündisin 19. novembril 2009. aastal. Seega pole veel kolme kuudki vana. Aga tegemisi on juba nii palju.
Kuni möödunud reedeni elasin õnnelikult oma sünnikodus. Siis aga tuli minu aeg lahkuda, nagu nii palju mu pesakonnakaaslasi juba olid lahkunud. Kui olin oma uues kodus kolimisstressist üle saanud ja kohanenud kõigi nende askeldavate inimestega pakiti aga kõik mu asjad jälle kokku ja asusime uuesti teele. Tee oli pikk. Väga pikk ühe pisikese kutsika jaoks. Aga vastu pidasin. Kui see kodu oli mulle ette näidatud, jätsid mu uus emme ja issi mu maha ja sõitsid ise minema. Nüüd mina, pisike kutsikas, pean nii paljude asjade eest vastutama.
Emme-issi andsin nimelt oma lapse mulle hoida. Ja seda ma teen. Käin tal kogu aeg sabas. Kui silmist kaob, siis lahistan nutta. Õpetan talle, kunas ja kui palju mulle süüa-juua anda ja käin hoolega õues asjal. Samuti vaatan, et mu uus hoolealune väga kauaks õue ei jääks. Ta peab ju minuga mängima ka. Aga temal on vaja suurtele loomadele, keda nad siin hobusteks nimetavad, iga päev mitu korda mitu kärutäit vett vedada. Üks kärutäis, sellest peaks piisama. Palju ikka üks hobune korraga joob? Mina joon ju nii natukene iga kord. Aga neile viiakse lausa kolm kärutäit korraga. Oi ma vingun ja pahandan, aga ma ei saa ju oma hoolealust õue üksi jätta.
Need nn. hobused on suured ja natuke hirmsad, proovisin mõnda ninaga ka. Kahte suurt oma hoolealuse süles. Ta nimelt ei luba mul üksi nende juurde aeda minna. Aga ühte hobust sai ise katsuda. Aia alt. Tonksasin mitu korda oma koonuga ta nina. Natuke kõhe oli ja hüppasin kohe eemale. Aga see hobune meeldis mulle nii väga, et järgmine kord, kui me neile vahelduseks ämbritega mingit asja süüa viisime, kutsusin teda mängima. Haukusin ja kutsusin teda kaua, aga ta ei tahtnud tulla. Ainult sõi.
Lisaks on siin minu suurune karvane loom. Kass? Tihane? Mitte ei saa aru. Tihastel on ju suled ja tiivad. Olen tihast näinud küll. Aga selles loomas ma kindel ei ole. Ta nimelt väldib mind. Miks? Mitte ei saa aru. Istus aknalaual ja ainult urises mu peale, kui lähemale läksin. Haukusin natkene tema peale, äkki võtab mõistuse pähe ja laseb ennast natuke maitsta. Aga ei. Lõpuks viis mu hoolealune ta minema. Trepi peale. Sealt jooksis ta kõrgele, kuhu mind ei lubata. Oi ma pahandan, kui mu hoolealune sinna üles ronib. Mine tea, mis temaga seal juhtub.
Aga nüüd ma magan. Nii raske on ju kõike seda keerulist tööd teha, kui sa pole kolme kuudki veel vana.
Kui ma väga palju nurun, siis ehk tuleb ka mõni pilt siia. Siis Te näete ka, kui kena ja armas ma olen.

Coffi