Ühe lapse väsitav ja tegus päev

Tere!

Mina olen Coffi. Uhkelt Estrellest Hurmuri Coffi. Sündisin 19. novembril 2009. aastal. Seega pole veel kolme kuudki vana. Aga tegemisi on juba nii palju.
Kuni möödunud reedeni elasin õnnelikult oma sünnikodus. Siis aga tuli minu aeg lahkuda, nagu nii palju mu pesakonnakaaslasi juba olid lahkunud. Kui olin oma uues kodus kolimisstressist üle saanud ja kohanenud kõigi nende askeldavate inimestega pakiti aga kõik mu asjad jälle kokku ja asusime uuesti teele. Tee oli pikk. Väga pikk ühe pisikese kutsika jaoks. Aga vastu pidasin. Kui see kodu oli mulle ette näidatud, jätsid mu uus emme ja issi mu maha ja sõitsid ise minema. Nüüd mina, pisike kutsikas, pean nii paljude asjade eest vastutama.
Emme-issi andsin nimelt oma lapse mulle hoida. Ja seda ma teen. Käin tal kogu aeg sabas. Kui silmist kaob, siis lahistan nutta. Õpetan talle, kunas ja kui palju mulle süüa-juua anda ja käin hoolega õues asjal. Samuti vaatan, et mu uus hoolealune väga kauaks õue ei jääks. Ta peab ju minuga mängima ka. Aga temal on vaja suurtele loomadele, keda nad siin hobusteks nimetavad, iga päev mitu korda mitu kärutäit vett vedada. Üks kärutäis, sellest peaks piisama. Palju ikka üks hobune korraga joob? Mina joon ju nii natukene iga kord. Aga neile viiakse lausa kolm kärutäit korraga. Oi ma vingun ja pahandan, aga ma ei saa ju oma hoolealust õue üksi jätta.
Need nn. hobused on suured ja natuke hirmsad, proovisin mõnda ninaga ka. Kahte suurt oma hoolealuse süles. Ta nimelt ei luba mul üksi nende juurde aeda minna. Aga ühte hobust sai ise katsuda. Aia alt. Tonksasin mitu korda oma koonuga ta nina. Natuke kõhe oli ja hüppasin kohe eemale. Aga see hobune meeldis mulle nii väga, et järgmine kord, kui me neile vahelduseks ämbritega mingit asja süüa viisime, kutsusin teda mängima. Haukusin ja kutsusin teda kaua, aga ta ei tahtnud tulla. Ainult sõi.
Lisaks on siin minu suurune karvane loom. Kass? Tihane? Mitte ei saa aru. Tihastel on ju suled ja tiivad. Olen tihast näinud küll. Aga selles loomas ma kindel ei ole. Ta nimelt väldib mind. Miks? Mitte ei saa aru. Istus aknalaual ja ainult urises mu peale, kui lähemale läksin. Haukusin natkene tema peale, äkki võtab mõistuse pähe ja laseb ennast natuke maitsta. Aga ei. Lõpuks viis mu hoolealune ta minema. Trepi peale. Sealt jooksis ta kõrgele, kuhu mind ei lubata. Oi ma pahandan, kui mu hoolealune sinna üles ronib. Mine tea, mis temaga seal juhtub.
Aga nüüd ma magan. Nii raske on ju kõike seda keerulist tööd teha, kui sa pole kolme kuudki veel vana.
Kui ma väga palju nurun, siis ehk tuleb ka mõni pilt siia. Siis Te näete ka, kui kena ja armas ma olen.

Coffi