Kevad

See aasta tuleb kevad teisiti, tiu-tiu, ja teisiti...

Tõesti, see aasta tuli kevad teisiti. Tuli tõsise jääraiumise ajal. Hoolimata oma esialgsest, talve viimaste tundide soojast paistmisest, ei tahtnud kevadpäike aga kuidagi oma tööd teha ja jää raiumisele kaasa aidata. Selleks ajaks kui päike varjualusesse sisse vaatama ulatus, oli ta juba oma soojuse kaotanud ning vaikne tuul tõusis tasapisi aina tugevamaks ja tugevamaks. Ent jääd oli vaja raiuda. Terve 3x3 meetrit suure latri jagu ja veel rohkemgi kõva paksu jääd. Kõike seda hea eesmärgi nimelt.

Kevad tähendab algust. Algust uuele elule. Ja selleks, et uus elu algaks, tuleb vanaga hüvasti jätta. Jää raiumine toimus Käsperi uue elu nimel. On aeg lahkuda lapsepõlvekarjast, kuhu väike raskeveotäkk ligi 10 kuud tagasi sündis. Aeg lahkuda ema, isa ja "tädi" juurest suurte poiste karja. Mängida suurte poiste mänge. Olla suur ja olla ise, mitte sõltuda oma vanemate hellast hobuhoolitsusest. Ent lahkumiseks on Lõuna-Eesti künklikule maastikule rajatud koplid keeruline keskkond. Vii varss karjast kaugele tahad, ikka näeb oma sünnikarja, ning soov tagasi saada on tugevam kui elektrikarjus ja aiapostid. Niisiis kolib Käsper varjualusesse, kust vanemad enam silma ei paista. Ja selleks tuleb varjualune puhtaks teha sinna talveks kogunenud jääst, et loomalapse jalgealune oleks tugev ja kindel, mitte libe. Minu ülesanne on tagada, et raske tee ühest elust teise kulgeks nii turvaliselt kui saab. Ning pärast rasket tööd on varjualune peaaegu et valmis. Veel viimane kuhi lahti taotud jääd tuleb välja tõsta, jalgelaune heinajäägiga tasaseks teha ning kopliaia traat valge lindiga asendada. Isegi uksed on latritel ees ning senine kolmest lauast koosnenud vahesein lauajuppidega tihedaks seinaks löödud. Kaks latrit, mis vajavad kahte hobust. Käsper ühte, ja suurte poiste karja tubli juht Halvaa teise.

Ent raske töö kõrval leidub ka väikeseid rõõme. Kuue näljase hobuse sisse kaob 10 rulli heina vähem kui 3 nädalaga. Ja iga koorem kuiva kõrmpsuvat heina rõõmustab. Nii saabus ka veidi peale kevadet uus koorem pikisilmi oodatud sööki. Eelmisest koormast oli alles veel vaid üks kinnine rull ning ruunad, kes oma talvekoplist eelmisel nädalavahetusel olid heinalaost liiga kaugele kolinud, et rulli neile tervelt ette veeretada saaks, rõõmustasid eriti. Sest suurem osa koormast toodi nende aia taha. Ponide talvekoplisse puistati vaid mõned rullid. Nemad on heina toomisega juba harjuma hakanud. Iga mõne nädala tagant pannakse nad vahekoridori kinni ja traktor heinakoormaga sõidam nende koplisse. Kui traktor ära on läinud, on koplis jälle palju-palju süüa. Kuni järgmise korrani.
Seekord suutis heinakoorem peaaegu märkamatult koplini jõuda. Olime Katiga parasjagu lõunat lõpetamas, kui märkasin aknast veel koorma saba talli taha kadumas. Kui kolisse jõudsin, seisis koorem juba ponide värava taga. Kevin tubli poisina oli juba vahekoplisse kolinud, ent Verde oma suure ümmarguse kõhuga seisis otse väravas ja vahtis traktoriga tõtt. Paar kiiret liigutust ja märad koos Käsperiga olidki Kevini juures ootamas, et traktor oma ringi nende õue peal ära teeks ja nad taas heina krõmpsutama saaks hakata. Seekord oli ka kaasas väike traktor kopaga ning heinavedajate ülevaatajad oma autoga. Kopa kaasabil tõsteti mõned rullid koplisse maha ja siis kihutati tiigi taha koplisse, kuhu ülejäänud koorem lihtsalt maha kallati. Halvaa ja Stefan, kes traktoreid kardavad, vaatasid koorma saabumist küll suure huviga pealt. Nad ei tea, et homme kolitakse nad sellest kuhjast kaugele - Stefan ponide koplisse ning Halvaa Käsperi juurde - ning ponid on hoopis need, kes heinahunniku lõpuks omale saavad. Sedapuhku siis juba kolmekesi. Aga senikaua naudivad nad heinarulli, mis pärast jäälõhkumist neile kuhjast söögilauaks veeretati.