Väikesed tagasilangused on vahel vajalikud

Vahepeal on nii kiireks läinud, et pole kirjutama jõudnudki. Selle aja jooksul sain lõpuks kõik oma asjad Tartust Mõnistesse tuua. Hommikuse bussiga Tartusse, asjad kokku, ja pärast lõunat isaga tagasi. Isal on ajutiselt buss sõitmiseks - mõned sugulased tulid Kanadast Eestisse külla ja isa mängib neile bussijuhti, ikkagi 7 inimest vaja transportida. Ja Kati suutsin Mõnistesse meelitada, seega ei võta asjade bussi peale tassimine ka kuigi palju aega. Kõigest viis korda käime edasi-tagasi. Tore, et vahel keegi appi tuleb. Mõnistes tassisin kogu selle kraami üksi tuppa. Kordade lugemine läks segi, aga rohkem kui kümme tuli kindlasti kokku. Tund aega pakkisin neid asju, nüüdseks olen umbes kolm tundi neid lahti pakkinud - enamus ootab endiselt kottides-kastidest välja pääsemist. See-eest on mul nüüd toas kaks väikest kappi lisaks ja saab asjad ilusti ära panna.

Ema, isa ja vanaemaga käisin ühe emapoolse sugulase 100-nda sünnipäeva peol - suguvõsa kokkutulekul. Triinu ja tema ema olid veidi tõbised, seega nemad suundusid eelmisel päeval Tallinna tagasi. Enamuse ajast sadas paduvihma, aga ega üritus sellepärast vähem tore ei olnud. Lõpuks hakkas küll see seltskonnas viibimine väsitama, kui tort lahti lõigati võtsime ka tükikese ja hakkasime lõpuks koju tulema. Teepeal kogesime üht fantastilisemat vaatepilt, mida meie looduses näha saab. Et mitte Võrust läbi sõita ja ringi teha, tulime Rõuge kaudu, sõites väiksemaid kruusateid pidi. Ja keset kruusateed sookurg. Ja mitte lihtsalt sookurg - see kurg tantsis meile. Arvata on, et oma kodu kaitseks, aga siiski - vaatepilt oli võimas.

Hobuste trennid koosnevad enamasti voolikust kastmise kannatamise õpetamises. Kui väljas on rohkem kui 25 kraadi sooja, tuult pole ollagi ja pilvi on vähem kui tuult, saavad hobused sundleotuse osaliseks. See mitte ainult ei jahuta, vaid ajab nad ka püherdama, misjärel on nad kaetud märja tolmuga, mis hoiab ka parmud eemale. Ja parmud meile ei meeldi. Viisu on parmude eriline lemmik, nende lemmikkohaks on vagu tema laudja peal, kus istudes ajavad nad vana mära takka üles lööma ja mööda koplit ringi tormama. Üks mõnus vee ja tolmu vann, mis parmurünnaku lõpetab, on hädavajalik. Aisana pääseb leotamisest Käsper - esiteks ei ole ta harjunud kastmisega ja teiseks veedab ta suure osa päevast puude all, pääsedes sellega suuremast palavusest.

Ainus, kes seni leotamisest lugu on pidanud, on Viisu. Isegi joogivee jõudmine tünni pole tema arvates olulisem kui tema kastmine. Ta lihtsalt tuleb ja vaatab oma tarkade silmadega otsa, küsides "Miks sa seda vett mulle selga ei vala?". Ja vooliku all võib ta seista lõputult, kuni ühel hetkel leiab, on nüüd on küllalt märg, ja läheb teeb end mõnuga tolmuseks. Mingi hetk leidis ka Kevade, et märjaks saada polegi nii jube. Pärast seda võitlevad nad Viisuga parema koha eest vooliku all. Verde ja Kevin, eriti just täkk pirtsutavad märjaks saamise koha pealt. Nii kui üks piiski kuhugi langeb, otsitakse tolmune koht ja pikali. Neid peab kastmise ajal nööri otsas hoidma, mis pole üldsegi lihtne. Tantsisklev hobune ühes käes ja voolik teises, ning tuleb veel jälgida, et ise märjaks ei saa. Seega kui vähegi võimalik, suunatakse veevoog nendele, et ei peaks pirtsutajaid nööri otsa võtma. Kuni ühel hetkel Verde avastas, et Viisul ja Kevadel on liiga mõnus, tuleb ka nende sekka asuda. Nüüd kakleb kolm mära eelisõiguse eest olla vooliku all esimene. Kindral saab ka selle tralli käigus märjaks, kuna hoiab Viisu külje alla, mis teeb väikese täku äärmiselt õnnetuks. Talle lihtsalt ei meeldi märg olla ja ei meeldi ka, et ema märg on. Ruunadega on hoopis teised lood. Halvaa endise grupi- ja Stefan kunagise võistlushobusena peaksid ju kastmisega harjunud olema. Kus sa sellega, nii kui voolikut näevad, kappavad minema. Nende jahutamiseks tuleb Halvaa nööri otsa saada. Kui teda siis veidi veenda, seisab ta kenasti paigal. Viimasel ajal on ka Stefan hakanud julgema veevoolu all seista. Lastes talle vett kõigepealt rinnakule, kus see sügelevaid putukahammustusi leevendab, on ta isegi nõus natuke aega paigal seisma ja märjaks saama. Veel väike samm edasi usalduse võitmise suunas.

Loomulikult tuli ära käia ka tantsu- ja laulupeol. Sellisest suurest üritusest ei saa ju kõrvale jääda. Selleks, et kenasti reedesele etendusele jõuda, läbisin neljapäeval ühe jutiga terve Eestimaa - bussidega. Viis tundi bussisõitu, mis sisaldas ka kahte 15 minutilist pausi, üks Võrus ja teine Tartus. Õnneks oli Tallinna bussile pilet internetis valmis ostetud ning ei pidanud veel sööstma mõnda pangaautomaati otsima, kuna Mõnistesse minnes ununes täielikult kontrollida sularaha kogust. Napilt tulin omadega välja ja kella kümneks õhtul jõudsin õnnelikult Tallinna. Tehke järgi!

Enamus esmaspäevast läks trollibusii mängimise peale. Nimelt viisime isaga kõigepealt Kanada sugulased Pärnusse. Ja kui bussil on kaks Sarve peal, siis on buss trollibuss. Korraks põikasime tee peal ka Varbola linnusesse sisse. Kuskil keskpäevaks jõudsime Pärnusse, 5-6 ajal lõpuks Mõnistesse. Kuna teisipäeva õhtuks pidid sugulased ka sinna jõudma, siis terve teisipäeva veetsin koristades. Enamasti küll aknaid pestes. Aga toad sain korda ja madratsid-linad-padjad külalistele valmis. Sugulased ise jõudsid alles tunnike pärast südaööd, lähenesid nad meile Lätist ning Eestisse sisse sõites tuli autol summuti alt - vihje sellele, et jõuti maale. Natuke enne pimeduse saabumist ootas aga meid Katiga hoopis teistsugune sündmus. Nimelt kihtuasid ponid oma koplis paaniliselt ringi. Ka Viisu, kes naljalt galoppi ei jookse. Minu esimene mõte oli loomulikult, et äkki on Käsper aiast läbi läinud ja kari teeb talle järjekordse kambaka. Aga Käsperit ei olnud näha. Seega kontrollisime Katiga kiirest koplid üle. Hobused olid närvis, aga midagi tavatud ei hakanud silma. Kui välja arvata suur punane täiskuu - suure tõenäosusega oli see ka ponide närvilisuse põhjus. Ka Tihane oli veidi rohkem ärritunud kui tavaliselt.

Hommikul ootas Kevinit ees lasteponi mängimine. Pidime Kanada sugulasi sõidutama. Kuna ta pole jälle pikalt trenni teinud, siis ronisin ise alguses selga. Kõik tundus tore olevat, kuni Kevin üks hetk leidis, et mind võiks alla visata. Täpsemalt - lõi paar korda tagant üles. Ma kardan endiselt veidi selle hobuse seljas olla, ja tema kasutab mu hirmu ära. Õnneks ma alla ei kukkunud ja ülejäänud trenni käitus Kevin kenasti. Sugulaste sõidutamisega sai, nagu tavaliselt, ülihästi hakkama.
Tagasilangus nr. 1. Ponil ei ole pidureid. Tuleb talle veidi rohkem ohjamist teha. Ja latitrenni samuti, kuna Kevin kipub tagajalgu - ja üldse jalgu - lohistama.

Järgmiste trennideni jõudsime alles õhtul, kui külalised olid läinud. Katiga astusime julge sammu ja üritasime Halvaad vankri ette saada. Õnnestus. Tegime mõned tiirud õuel ning viimasel hetkel sõitsime ühe rattaga august läbi. Tulemuseks ehmunud hobune, kes traavis minema tahtis kapata. Pärast lühiajalist veenmist rahunes lõpuks maha.
Tagasilangus nr. 2. Stefan kihutas kogu rakendamise ajal paaniliselt mööda koplit ringi. Tuleb veel teda Halvaa ära viimisega harjutada.
Tagasilangus nr. 3. Minu rakendamisoskus on alla igasugust arvestust. Harjutada! Harjutada! Harjutada! Ja paksu Halvaaga tuleb veel rohkem trenni teha. Ei ole normaalne, et temasugune segavereline hobune käib trennis tiinuse järgselt paksu raskeveo mära sadulavööga. Trenni!

Tagasilangus nr. 4. Käsper on vahepeal unarusse jäänud.

Päeva viimaseks ülesandeks oli märade trenn. Idee oli neile ohjamist teha. Verde pole selle kunstiga üldse kokku puutunud. Mõte oli hea. Võtsime Katiga Viisu kinni, et teda aedikusse viia. Viisu sabas tuli aga aedikusse liiga palju hobuseid. Kevin vaid jäi välja. Pärast väikest maadlemist saime lõpuks ka Viisu trennivalmis. Ohjamine on asi, mida Viisu vist ideaalselt oskab. Ainult ütle, kuhu suunas vaja minna, ja läheb. Ühe korra vaid saime teineteisest valesti aru, ning Viisu asus traavima. Minu viga, seega lasin tall vaikselt traavi joosta ja palusin uuesti sammule. Hoolimata oma vanusest, on Viisu uskumatult õpihimuline, motivatsiooniks vaid inimesele meelejärele olemine. Verdega samas on asi teine. Verde hakkas lõpuks päitsete pähepanemist nautima, puges lausa ise päitsetesse. Aga nüüd - jookseb eest ära. Õigemini, sammub. Ja hobuste tagumine ots mulle millegi pärast ei meeldi. Seega pole eest ära sammuvat hobust just tore taga ajada. Kuna mul teda millegi muuga motiveerida kui ainult oma olemasoluga ei olnud, ja Verde motiveerimiseks on vaja midagi muud kui ainult mind, siis andsin alla. Lasin tal niisama aedikus joosta. Sellega Verde ületas ennast. Vastuvaidlematult täideti iga korraldus. Minu ülesandeks oli vaid hoolitseda, et ta mõlemas suunas liiguks ja seega suunda näidata. Üleminekut sammu, traavi ja galopi vahel tulid lausa lennates. Ning ka peatumised. Vähemalt mälu on loomal olemas.
Tagasilangus nr. 4. Verde vajab natuke rohkem trenni.

Siit võib järeldada, et tuleks end natuke rohkem motiveerida trenne tegema. Seni, kuni mul seltsi on, pole see nii keeruline. Aga üksi muutub vahel igavaks. Eks ma püüan ka veidi tublim olla.